ebs-logo

Kaasamine versus otsustamine

14. november 2025

Kadri Laar, Eerik Heldna, Allan Selirand, Ilona Nurmela ja Kaarel Suuk

Hiljutisel Estonian Business Schooli hommikukohvil süvenesime tänapäeva juhtimise ühte kesksesse dilemmasse: kus jookseb piir kaasamise ja otsustamise vahel ehk kuidas vältida otsustusparalüüsi, ent samas mitte lämmatada meeskonna initsiatiivi. Teemat avasime koos pikaajalise kriisi- ja militaarjuhtimise kogemusega Combat Ready instruktori Eerik Heldna, Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse tegevjuhi Kadri Laari, Saunumi tegevjuhi Allan Seliranna, EBSi loovmõtlemise külalislektori Ilona Nurmela ning laudkondades aruteluga liitunud juhtidega.

Eerik avas militaar- ja kriisijuhtimise perspektiivi, mis seab esikohale juhi absoluutse vastutuse. Kriisiolukorras dikteerib otsuseid ajaline surve ning fookuses on missiooni selge "miks" - põhjus, mille nimel tegutsetakse ja mis annab tegevusele tähenduse. Kui meeskond mõistab laiemat eesmärki, ei pea juht tegelema mikromanageerimisega. Vastupidi, oluline on vältida “kuidas” juhiste andmist, sest olukordades, kus otsused tuleb langetada kohe ja praegu tuleb need teha varasema treeningu pealt. Vastutus tiimi arendamisel on juhi vääramatu koorem, mis tipneb hetkega, kui tuleb seista silmitsi oma vea tagajärgedega. Kui missioon ebaõnnestub või tulemused jäävad saavutamata, on see alati juhi, mitte meeskonna vastutus.

Kadri Laar lähenes dilemmale antropoloogilise käsitlusega, määratledes juhi rolli peamise tähenduse loojana. Juhi ülesanne on luua psühholoogiliselt turvaline ruum ning kujundada meeskonna ühist tajuruumi. Kaasamine on protsessi tuum, mille kaudu sünnib ühine arusaam, usaldus ja pühendumus. See eeldab juhipoolset empaatiat ja oskust mõista meeskonna sisemist dünaamikat - milline on igaühe staatus, kindlustunne, autonoomia ja õiglustunne. Ilma selleta jääb meeskond pelgalt ülesannete täitjaks, mitte ühise eesmärgi kandjaks.

Ekspertpaneeli arutelu kinnitas, et juhtimise maastik on murrangus. Ühelt poolt toob tehisintellekt kaasa rutiinseid, reeglipõhiseid otsuseid tegevate keskastmejuhtide kadumise. Muutus sunnib allesjäävaid juhte keskenduma sellele, mis on unikaalselt inimlik - väärtuspõhiste ja keeruliste valikute tegemisele olukordades, kus info on puudulikult. Lisaks on näha nihet teenindava kultuuri suunas. Uue põlvkonna ootustele vastamiseks on juht üha enam organisatsiooni ja oma inimeste teenistuses, mitte hierarhia tipus trooniv otsustaja. See vähendab juhi rolli kui staatuse sümbolit, muutes selle emotsionaalset vastupidavust nõudvaks teenimiseks.

Arutelu jätkuks jagab oma kogemusi ja vaateid Kaarel Suuk, EBSi külalislektor ja juhtide arengupartner, kelle mõtted viivad meid sügavamale küsimusse, mida tähendab vastutus juhtimises - eriti siis, kui otsustamine ja kaasamine põimuvad üheks tervikuks.

Vastutus kaasamise eest

Kaasamise vastandamine otsustamisega on võimatuna püstitatud vastuolu. Neid tuleb vaadata lahutamatutena ja teineteist täiendavatena. Mõttevahetused pakkusid mitmeid äratundmisi ka enda juhtimispraktikas, avades olukordi ja isegi perioode, kus kaldusin eelistama kord kaasamist, kord iseseisvat otsustamist. Pidevalt tegutsemises olles ongi tasakaalu raske leida, sest need kaks äärmust on ahvatlevalt lihtsad.

Otsustamine ilma kaasamiseta on autokraatia, mis võib lühiajaliselt kriisis toimida, kuid pikas perspektiivis lämmatab igasuguse initsiatiivi ja arengu. See loob järgijate, mitte mõtlejate kultuuri. Kaasamine ilma vastutuseta on aga anarhia - lõputute koosolekute ring, kus puudub julgus teha otsuseid ning nii on siht kerge kaduma. Tõeline juhtimiskunst ei seisne valikus ühe või teise vahel, vaid oskuses neid kahte tasakaalus hoida.

Selle tasakaalu leidmisel on mind aidanud nii enda tegevuse ja valikute mõtestamine kui ka usalduslikus keskkonnas kaasteelistega oma mõtete, rõõmude ja murede jagamine. Aga ka teadmine, et autentsus ja endaks jäämine on oodatud ning hinnatud. Sellel viimasel teemal leiab häid mõtteid suurepäraselt kirjutatud ja tõeliselt kaasahaaravalt audiosse loetud raamatust "Courage to be disliked" (tõlgitud ka eesti keelde "Julgus mitte meeldida" ja kes selle enda jaoks juba avastanud on, siis uuri ka järge "Courage to be happy").

Lõpetuseks, juhi ülim vastutus ei ole mitte ainult otsuse tegemine, vaid vastutuse võtmine kaasamise enda eest. See tähendab vastutust luua kultuur, kus inimestel on julgus rääkida, eksida ja kaasa mõelda. See tähendab oskust defineerida see "miks", mis annab kaasamisele tähenduse. See tähendab juhi otsustuskindlust astuda ette hetkel, kui arutelud on lõppenud ja tuleb langetada raske, kuid vajalik otsus. See on vastutus, mis ei ole koorem, vaid privileeg - privileeg luua keskkond, kus sünnivad parimad võimalikud tulemused.

Ootame sind juba järgmisele EBSi inspireerivale vestlusringile „Mõttemuskel vs mugavustsoon”, mis toimub 27. novembril kell 15.00-17.00. Sel korral arutleme, miks on õppimisest saanud uus tervisesport - kognitiivne treening, mis hoiab mõtlemise paindliku ja tulevikuks valmis.

Kinnita oma koht Fientas

Teised uudised

Mohammad Toyon with the defence committee

Mohammad Toyon’s Doctoral defence highlights retention of working university students in Estonia

On December 18, 2025, at Estonian Business School, Mohammad Abu Sayed Toyon stood before a defence committee to present five years of work on a question that affects students more than most universities and policymakers care to admit: what happens when students have to work to pursue their education? 

The defence, led by Associate Professor Riina Koris, brought together Associate Professor Maarja Beerkens from Leiden University and Senior Lecturer Oleg Badunenko from Brunel University as opponents. Both praised the thesis for clear research questions, rigorous focus, and genuine relevance. 

Beerkens noted that she was initially sceptical about measuring dropout intention rather than actual dropout, “but I see it’s really well argued now... You convinced me entirely why this is a valid measure, perhaps even a better measure.” Badunenko emphasised the thesis’s value in “highlighting the realities of working students, how they see education and how universities need to align with this new reality.”

The supervisors, Professor Kaire Põder and Assistant Professor Niveditha Prabakaran Pankova, spoke with affection about the journey. “It was five years ago, 2020, when we first saw you,” Põder recalled, noting that Toyon entered during the pandemic, part of a cohort that learned to be independent researchers while isolated. “You were sitting in Sillamäe alone, no social capital, no peer effect, very limited teachers’ effect.” Pankova, who joined EBS the same year as Toyon, described growing together: “He’s my first PhD student... I could relate to him a lot because I was in his shoes not very long ago.” There was laughter when they recounted Toyon arriving with 300 pages, saying, “The thesis is done.” 

After a brief deliberation, the committee returned with three unanimous votes in favour, awarding Toyon the degree of Doctor of Philosophy in Management.

But the research itself demands attention beyond the ceremony. In a room full of academics, Toyon’s findings landed differently because they weren’t abstract. They were about the students sitting in every classroom, working night shifts between lectures, choosing between rent and textbooks.

Understanding the work: A conversation with Dr Mohammad Abu Sayed Toyon

What is your research about, and why does it matter?

My research focuses on the retention of working university students. It matters because retention is not only about keeping students enrolled, but also about how they are treated after they enter university. Just as organisations pay attention to the experience after a purchase (post-purchase experience), universities must recognise that students arrive with expectations, responsibilities, and lives that extend beyond the classroom.

This research centres on working students and gives them a voice. In Estonia, one in three students identifies primarily as a worker, and 37% of working students cannot afford higher education without paid employment. Yet higher education has long been imagined for a different kind of student: one with time to spare, sufficient financial security, and a life arranged neatly around the academic calendar. But today’s students live differently. They work to pay rent, to support families, and to build a future that cannot wait.

When institutions fail to recognise this reality, students rarely fail loudly; they simply leave. This research shows which groups of working students are most at risk of dropping out, why relationships within universities matter, and what working students need while integrating study and paid work. It also highlights what universities can do to better support them and help them stay.

What has the doctoral journey been like for you?

The doctoral journey has been full of memories, challenges, and insights. One of the most meaningful moments for an academic is seeing their academic works accepted by scholars in the field and made publicly available. This brings a sense of validation and motivation to continue contributing to the knowledge community, and I am no exception.

One of the main challenges has been learning that success in science is not only about what you know, but also about how well you communicate it and meet the expectations of others.

Who from the faculty has been instrumental to your journey?

Everyone at EBS has contributed in different ways, but Professor Kaire Põder has been especially instrumental in supporting and guiding my journey.

What has been the most rewarding part of this process?

The relationships and connections formed during this journey have been the most rewarding. Education is not a destination, but a never-ending path. What makes it meaningful is the sense that something uncertain still lies ahead, along with the hope that keeps one moving forward.

What advice would you give to other doctoral students or those considering a PhD?

I would advise thinking carefully before enrolling in a PhD programme, as it is very different from master’s-level study. It is not simply a matter of enrolling, publishing a few articles, writing a monograph, and then saying goodbye to the university. A PhD is a process of capital accumulation, where you build resources through connections, skills, and, most importantly, self-reliance.

What is next for you after the defence?

After the defence, I plan to focus on upcoming projects and continue applying the skills and insights gained throughout this academic journey.

Dr Mohammad Abu Sayed Toyon defended his doctoral thesis, “Retention of Working University Students in Higher Education: Insights from the Estonian Context,” on December 18, 2025, at Estonian Business School. The thesis was supervised by Professor Kaire Põder and Assistant Professor Niveditha Prabakaran Pankova. The defence committee was chaired by Associate Professor Riina Koris and assisted by EBS Research and Doctoral Studies Coordinator Sigrid Lainevee, with opponents Associate Professor Maarja Beerkens (Leiden University) and Senior Lecturer Oleg Badunenko (Brunel University London).

19. detsember 2025