ebs-logo

Kaasamine versus otsustamine

14. november 2025

Kadri Laar, Eerik Heldna, Allan Selirand, Ilona Nurmela ja Kaarel Suuk

Hiljutisel Estonian Business Schooli hommikukohvil süvenesime tänapäeva juhtimise ühte kesksesse dilemmasse: kus jookseb piir kaasamise ja otsustamise vahel ehk kuidas vältida otsustusparalüüsi, ent samas mitte lämmatada meeskonna initsiatiivi. Teemat avasime koos pikaajalise kriisi- ja militaarjuhtimise kogemusega Combat Ready instruktori Eerik Heldna, Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse tegevjuhi Kadri Laari, Saunumi tegevjuhi Allan Seliranna, EBSi loovmõtlemise külalislektori Ilona Nurmela ning laudkondades aruteluga liitunud juhtidega.

Eerik avas militaar- ja kriisijuhtimise perspektiivi, mis seab esikohale juhi absoluutse vastutuse. Kriisiolukorras dikteerib otsuseid ajaline surve ning fookuses on missiooni selge "miks" - põhjus, mille nimel tegutsetakse ja mis annab tegevusele tähenduse. Kui meeskond mõistab laiemat eesmärki, ei pea juht tegelema mikromanageerimisega. Vastupidi, oluline on vältida “kuidas” juhiste andmist, sest olukordades, kus otsused tuleb langetada kohe ja praegu tuleb need teha varasema treeningu pealt. Vastutus tiimi arendamisel on juhi vääramatu koorem, mis tipneb hetkega, kui tuleb seista silmitsi oma vea tagajärgedega. Kui missioon ebaõnnestub või tulemused jäävad saavutamata, on see alati juhi, mitte meeskonna vastutus.

Kadri Laar lähenes dilemmale antropoloogilise käsitlusega, määratledes juhi rolli peamise tähenduse loojana. Juhi ülesanne on luua psühholoogiliselt turvaline ruum ning kujundada meeskonna ühist tajuruumi. Kaasamine on protsessi tuum, mille kaudu sünnib ühine arusaam, usaldus ja pühendumus. See eeldab juhipoolset empaatiat ja oskust mõista meeskonna sisemist dünaamikat - milline on igaühe staatus, kindlustunne, autonoomia ja õiglustunne. Ilma selleta jääb meeskond pelgalt ülesannete täitjaks, mitte ühise eesmärgi kandjaks.

Ekspertpaneeli arutelu kinnitas, et juhtimise maastik on murrangus. Ühelt poolt toob tehisintellekt kaasa rutiinseid, reeglipõhiseid otsuseid tegevate keskastmejuhtide kadumise. Muutus sunnib allesjäävaid juhte keskenduma sellele, mis on unikaalselt inimlik - väärtuspõhiste ja keeruliste valikute tegemisele olukordades, kus info on puudulikult. Lisaks on näha nihet teenindava kultuuri suunas. Uue põlvkonna ootustele vastamiseks on juht üha enam organisatsiooni ja oma inimeste teenistuses, mitte hierarhia tipus trooniv otsustaja. See vähendab juhi rolli kui staatuse sümbolit, muutes selle emotsionaalset vastupidavust nõudvaks teenimiseks.

Arutelu jätkuks jagab oma kogemusi ja vaateid Kaarel Suuk, EBSi külalislektor ja juhtide arengupartner, kelle mõtted viivad meid sügavamale küsimusse, mida tähendab vastutus juhtimises - eriti siis, kui otsustamine ja kaasamine põimuvad üheks tervikuks.

Vastutus kaasamise eest

Kaasamise vastandamine otsustamisega on võimatuna püstitatud vastuolu. Neid tuleb vaadata lahutamatutena ja teineteist täiendavatena. Mõttevahetused pakkusid mitmeid äratundmisi ka enda juhtimispraktikas, avades olukordi ja isegi perioode, kus kaldusin eelistama kord kaasamist, kord iseseisvat otsustamist. Pidevalt tegutsemises olles ongi tasakaalu raske leida, sest need kaks äärmust on ahvatlevalt lihtsad.

Otsustamine ilma kaasamiseta on autokraatia, mis võib lühiajaliselt kriisis toimida, kuid pikas perspektiivis lämmatab igasuguse initsiatiivi ja arengu. See loob järgijate, mitte mõtlejate kultuuri. Kaasamine ilma vastutuseta on aga anarhia - lõputute koosolekute ring, kus puudub julgus teha otsuseid ning nii on siht kerge kaduma. Tõeline juhtimiskunst ei seisne valikus ühe või teise vahel, vaid oskuses neid kahte tasakaalus hoida.

Selle tasakaalu leidmisel on mind aidanud nii enda tegevuse ja valikute mõtestamine kui ka usalduslikus keskkonnas kaasteelistega oma mõtete, rõõmude ja murede jagamine. Aga ka teadmine, et autentsus ja endaks jäämine on oodatud ning hinnatud. Sellel viimasel teemal leiab häid mõtteid suurepäraselt kirjutatud ja tõeliselt kaasahaaravalt audiosse loetud raamatust "Courage to be disliked" (tõlgitud ka eesti keelde "Julgus mitte meeldida" ja kes selle enda jaoks juba avastanud on, siis uuri ka järge "Courage to be happy").

Lõpetuseks, juhi ülim vastutus ei ole mitte ainult otsuse tegemine, vaid vastutuse võtmine kaasamise enda eest. See tähendab vastutust luua kultuur, kus inimestel on julgus rääkida, eksida ja kaasa mõelda. See tähendab oskust defineerida see "miks", mis annab kaasamisele tähenduse. See tähendab juhi otsustuskindlust astuda ette hetkel, kui arutelud on lõppenud ja tuleb langetada raske, kuid vajalik otsus. See on vastutus, mis ei ole koorem, vaid privileeg - privileeg luua keskkond, kus sünnivad parimad võimalikud tulemused.

Ootame sind juba järgmisele EBSi inspireerivale vestlusringile „Mõttemuskel vs mugavustsoon”, mis toimub 27. novembril kell 15.00-17.00. Sel korral arutleme, miks on õppimisest saanud uus tervisesport - kognitiivne treening, mis hoiab mõtlemise paindliku ja tulevikuks valmis.

Kinnita oma koht Fientas

Other News

Maria Kütt, Maiko Kalvet, Anneli Veispak ja Kaarel Suuk 27.11 EBSis

Mõttemuskel vs mugavustsoon: miks on õppimine uus tervisesport ja kuidas seda koos teha

Hiljutine Estonian Business Schooli hommikukohv teemal „Mõttemuskel vs mugavustsoon” tõi kokku rekordarvu huvilisi, kelle seas oli rõõmustavalt palju just EMBAkaid ehk EBSi Executive MBA vilistlasi - juhid, kes oma igapäevatööga panustavad oluliselt Eesti majanduse ja ettevõtluskliima arengusse. See teeb EBSile suurt rõõmu, sest EMBAkad on need, kes aitavad luua tugevat kogukonda, panustades ettevõtlusesse läbi oma tegevuse, aga ka inspireerides ja kaasates tänaseid tudengeid oma kogemuste jagamise kaudu.

Õppimine kui ellujäämismehhanism ja tervislik pingutus

Kohtumise avasid õppimise ja enesearengu tagamaid haridusteadlane Anneli Veispak ja teda intervjueerinud EBSi coaching’u valdkonna juht Merle Viirmaa. Anneli rõhutas teadlasena, et õppimine ei ole pelgalt hobi või luksus, vaid inimese evolutsiooniline ellujäämismehhanism. Inimene on füüsiliselt paljudest teistest liikidest hapram ning nii on meie peamine tugevus just aju ja võime kiiresti muutuva keskkonnaga kohaneda.

Anneli tõi välja olulise seose õppimise ja kognitiivse tervise vahel: "Mõttemuskli" treenimine on sama kriitilise tähtsusega kui füüsiline aktiivsus, aidates meil püsida teravana ja osaleda ühiskonnas täisväärtuslikult ka kõrges eas. Samas ei tasu peljata, et õppimine tundub sageli raske. Uuringud kinnitavad, et vaimne pingutus käibki käsikäes teatud ebamugavustundega – kui "pea ei valuta" ehk pingutust ei teki, siis me tegelikult ei õpi uut, vaid opereerime juba olemasolevate teadmistega.

Erilist tähelepanu pöörati tehisintellekti rollile. Kuigi AI on suurepärane abimees rutiinsete ülesannete "maha laadimiseks" (cognitive offloading), hoiatas Veispak, et me ei tohi delegeerida masinale mõtlemise tuuma – analüüsi, sünteesi ja otsustamist. Kui me loobume ise pusimast ja laseme vastused ette kirjutada, siis meie aju areng lihtsalt peatub.

Paneel: Sotsiaalne õppimine ja erinevad stiilid

Paneelvestlusega liitusid lisaks Annelile ka avaliku sektori tippjuhtide kompetentsikeskuse juhataja Maria Kütt ja ettevõtja ning mentor Maiko Kalvet. Arutelus koorus välja, et kuigi iseseisev õppimine on väärtuslik, on sotsiaalne aspekt sageli peamine motivaator. Maiko Kalvet tõdes, et just teised inimesed ja kogukond on need, mis kutsuvad uusi teadmisi omandama – koos on õppimine tõhusam ja nauditavam.

Maria Kütt avas huvitava vaatenurga juhtide õppimisharjumuste muutumisest. Kui nooremad juhid eelistavad sageli “õpiampsusid” (nt podcast'id autoga sõites või lühikesed veebikoolitused), siis kogenumad juhid väärtustavad üha enam süvitsi minekut – aega, kus saab argimürast eemalduda, teemasse süveneda ja kolleegidega kogemusi vahetada. Paneelis kõlas ka mõte, et passiivne kuulamine (nt podcast'i taustaks mängimine) ei ole veel õppimine. Õppimine algab hetkest, kui me infot teadlikult töötleme, sünteesime ja oma ellu rakendame – olgu selleks kasvõi ühe peamise mõtte kirjapanek päeva lõpus.

Teooriast praktikasse

Selleks, et teooria ei jääks vaid jutuks, aitas Kiur Lootus ühisloome ja coaching’u meetodeid kasutades osalejatel koheselt "mõttemuskli" sooja teha. Läbi praktiliste harjutuste suunas ta osalejaid analüüsima oma praegust seisu: kui oluline on eneseareng ning mis on need reaalsed takistused, mis meid tagasi hoiavad.

Kiuri juhitud sessioon aitas osalejatel leida isikliku enesearengu fookuse ning sõnastada konkreetsed väikesed sammud, mida astuda. See kinnitas päeva peamist sõnumit: areng ei toimu mugavustsoonis istudes, vaid nõuab teadlikku pingutust, refleksiooni ja sageli ka toetavat paarilist või kogukonda, kellega oma lubadusi jagada.

Ootame sind järgmisele hommikukohvile: Kokkulepped vs muutused

Aastavahetus on aeg, mil inimesed annavad lubadusi, kuid kui kaua need kestavad, on iseküsimus. Selleks, et Sinu uue aasta lubadused peaksid paika ja muutused oleksid püsivad, ootame Sind järgmisele EBSi hommikukohvile 11. detsembril kell 9.30–11.30, kus teemaks on "Kokkulepped vs muutused".

Räägime enesejuhtimisest, teadlikkusest ja sellest, millised on meie päris motiivid tegutsemiseks. See on võimalus enne pühi veel kord aeg maha võtta, süüa piparkooke, juua kohvi ja kohtuda huvitavate inimestega, kellega koos saab targemaks.

Kinnita oma koht Fientas

1. detsember 2025