EBSi lugu

EBS loodi 1988. aastal esimese Eesti eraõppeasutusena. Ülikooli rajajad olid professor Madis Habakuk, professor Marshall Fitzgerald ja hr Ilmar Martens. Ajal, mil suur ja võimas Nõukogude Liit hakkas lagunema, Mihhail Gorbatshov oli alustanud superriigi reformimist, täie hooga oli käimas perestroika ja vabaturumajandusest ei osanud veel keegi unistadagi, suutsid kolm meest ellu viia pea võimatu idee – luua inglise keelsel õppel põhinev ärikool.

Estonian Business School’i loomise eellugu

Kui Nõukogude Liit hakkas lagunema, töötas eelmine EBSi rektor Madis Habakuk küll TPI Tööstuse planeerimise ja juhtimise kateedris, kuid tajus juba muutusi. Ilmne oli, et kui Liit laguneb, tuleb otsuseid hakata tegema kohapeal, need ei tule enam Moskvast, nagu varemalt. Samuti arvas Habakuk, et Eesti vajab spetsialiste, kes tunneks turumajanduse ning väliskaubanduse seadusi ja oskaks inglise keelt. Nii tekkiski kommertskooli loomise idee alge.

Mitmed Lääne ärimehed pöörasid sel ajal pilgud ida poole, nende seas ka Marshall Fitzgerald. Tema eesmärgiks oli parandada Ameerika Ühendriikide ning Nõukogude Venemaa vahelisi suhteid ning olla samas oma silmaga tunnistajaks ajaloolistele sündmustele, mis tol ajal Venemaal toimusid. Kuna ta ei osanud kusagilt mujalt alustada, siis kontakteerus Fitzgerald Nõukogude Liidule kõige lähema tuttava – soomlase Hannu Linnainmaaga, kes omakorda tutvustas teda aastal 1987 Madis Habakukega, kes oli tolleaegses Nõukogude Liidus üsna tuntud nimi ja keda tunti ka väljaspool piire.

Teine EBSi sünniloos tähtsat rolli mängiv härrasmees, Ilmar Martens, oli Eestis sündinud ning leidis Madis Habakukega kontakti kirja teel, mille viimane ühes Rootsi ajalehes avaldas. Kirjas seisis palve väliseestlastele toetada kodueestlaste 50-aastase haridusaugu likvideerimist. Martensi lennukatest ideedest sai ka Habakuk innustust ning see oli samm Estonian Business School’i loomisele lähemale.

Marshall Fitzgeraldi mägedes asuvas rantšos sai Estonian Business School’i rajamise idee juba konkreetsemad piirjooned ning Ilmar Martens asus Eesti ärimeeste Kanadasse õppima saatmise teemal läbi rääkima mitme õppejõuga, sealhulgas ka väliseestlase Rein Petersoniga. Õppesilla projekti raames said New Yorgis kokku kolm meest: Martens, Habakuk ning Peterson. Martensi New Yorgi korteris töötati kolme ööpäeva jooksul välja Estonian Business School’i alusdokumendid ning pandi paika alusprintsiibid. 

Varakapitalismiaja läbielamised ehk läbi raskuste tähtede poole

Kui Habakuk Eestisse tagasi pöördus, palus ta juhtimiskonsultant Lembit Saveljevil luua Estonian Business School kooperatiivina, sest muid ettevõtlusvorme Nõukogude Liidus siis veel ei tuntud. Kuu aja pärast võis EBS tollase nimega Eesti Kõrgem Kommertskool tegutsemist alustada.

EBSi ideeks oli aastapikkune kursus, millest kuus kuud õpitaks esmalt inglise keelt ning siis suunduksid õppijad kas Ameerika Ühendriikide või Kanada ettevõtete töökorraldusega tutvuma. Kursuse viimased kolm kuud kuluksid lõputöö kirjutamise peale. Sellise kursuse hind oli tolle aja tingimuste kohta suhteliselt kõrge – 33800 rubla. Kui „Marati“ peadirektor Ants Kapral ütles, et kui kursus maksaks ka 300 000 rubla, saadaks ta ikkagi ühe mehe oma kaadrist sinna õppima, oli selge, et hoolimata soolasest hinnast pakkus ettevõtmine inimestele huvi. Nii komplekteeritigi esimene grupp IB1- International Business School 1.

Business Schooli esimeseks peakorteriks sai Madis Habakuke poja Mardi magamistuba, kes oli sel ajal sõjaväes. Õppehooneks sai aga peaministri abi Rein Kaarepere soovitusel valitsuse residents Suurupis, kus õppetöö toimus üle nädala. Töötajaid oli kommertskoolis siis kuus: peale Madis Habakuke veel juhtimiskonsultandid - organisaatorid Urve Margus ja Piia Sandla, raamatupidaja Marje Habakuk, sekretär Nelli Kolk ja inglise keele õpetaja Elin Saks.

Üldine suhtumine Estonian Business School’i ettevõtmisse oli hea, näiteks andis toonane peaminister Indrek Toome kursuslastele riigi toetusena 20 000 dollarit, kuid levinud oli arvamine, et mõned õppuritest kindlasti jäävadki välismaale. Kui saabus aeg, mil esimene grupp pidi välisriikidesse õppima suunduma, ütles Keskkomitee ideoloogiasekretär Mikk Titma Madis Habakukele: „Habakuk, kui mõni kursuslastest juhtub välismaale jääma, ärge kartke, teiega ei juhtu midagi hirmsat.“ Esimene grupp võis seega täies kindluses välja sõita.

Kuigi asjaajamine sujus üldjoones hästi, tuli esimese grupi väljasaatmisel siiski ette mõningaid takistusi. „Aerofloti“ lennupiletite hankimiseks pidi õppekonsultant Piia Sandla sõitma Moskvasse ning praktiliselt elama lennujaamas – tihti tuli ka ette, et Sandla pidi magamiskotiga piletimüügi agentuuris ööbima, et pileteid kätte saada. 

Vastuvõtt Kanadas oli üliemotsionaalne, oli ju õppurite rühm esimesed eestlased, keda Kanada eestlased peale piiride sulgumist üldse nägid. Ka kursuslased ise olid täis härdaid tundmusi. Kui rühm oli juba bussi peal, mis viis nad Tartu Instituudi maja poole, ütles Tartu Ülikooli õppejõud Andres Arrak: „Alles nüüd ma usun, et olen siin.“ See lause väljendas paljude seisukohti. Kanada eestlased olid video abil juba kursuslastega tutvunud, kuid tutvumisõhtu Eesti Majas oli hoopis midagi muud. „Siin me siis nüüd oleme,“ ütles Madis Habakuk tervitussõnad, mille peale paljud lausa nutma hakkasid.

Ameerika rühm aga oli piltlikult öeldes langevarjurite dessant, kes visati maha ei tea kus ning kelle tulekuks olid ettevalmistused pehmelt öeldes tagasihoidlikud, kuid õppetöö sai siiski alata. Esimese kuu jooksul oli see ülimalt intensiivne - iga päev külastati ise ettevõtet ning tehti selle üldanalüüs. Elatist teenisid kursuslased kastivabrikus. Kuni väliseestlase Riho Martinsoni välja ilmumiseni, kes oli California Foster City aselinnapea, elasid õppurid tõelist hulkurielu. Martinson hoolitses eestlaste peavarju ja õppimise eest. Augustis tulid mõlemad rühmad täies koosseisus Eestisse tagasi.

Kuna kuuldused esimesest grupist levisid kulutulena, ei olnud IB2 komplekteerimisega mingeid raskusi. Mõlemad grupid alustasid pea samaaegselt, vahe tuli vaid keeletasemest. IB2s oli õppureid üle terve Nõukogude Liidu – Ukrainast, Lätist, Venemaalt, kokku üle saja inimese. Estonian Business Schooli olukord oli hiilgav, esimese aasta lõpus oli kasum 700 000 rubla ja hea hariduse oli saanud 30 tippjuhti. Aastal 1988 vahetas Business School peakorterit ning asus ümber Tööstuse tänavale. 1989. aasta lõpus kolis EBS taas uude peakorterisse Sakala Keskuses, kuhu jäädi üsna mitmeks aastaks.

EBSi rektorid

• 1988 − 2000 professor Madis Habakuk, president
• 3. veebruar 2000 loodi EBSi presidendi ametikoha kõrvale uus ametikoht - EBSi rektor
• 20. märts 2000 − 3. märts 2003 professor Olav Aarna
• 20. veebruar 2003 − 5. juuni 2003 Jan Andresoo, EBSi tegevdirektor
• 6. juuni 2003 – 18. august 2003 Jan Andresoo
• 19. august 2003 − 30. märts 2008 professor Madis Habakuk
• 31. märts 2008 – 15. november 2011 Peeter Kross
• 2. jaanuar 2012  − 31. august 2012  professor Arno Almann, rektori kohusetäitja
• 1. september 2012 − 31. juuli 2020 professor Arno Almann
• 1. august 2020 professor Meelis Kitsing

EBSi audoktorid

Audoktorid on andnud EBSi teaduse ja rahvusvahelistumise arengusse suure panuse ning kõik nad on väga tunnustatud liikmed rahvusvahelistes majanduse-, juhtimise arendamise ja akadeemilistes ringkondades. Audoktorid on aidanud kaasa EBSi tuntuse ja maine edendamisel, neil on oluline osa koostöö arendamisel ja suhete loomisel EBSi ning rahvusvaheliste teaduse-, majanduse- ja ärihariduse võrgustikega.

EBSi audoktorid on: