SA Estonian Business School
A. Lauteri 3, 10114
Vastuvõtuinfo: +372 665 1340 Rektoraat: +372 665 1300
Estonian Business School in Helsinki
Technopolis Ruoholahti, Hiilikatu 3, 00180
+358 40 844 2840

Mart Habakuk: kõrghariduse finantseerimine tuleb üle vaadata

Mart Habakuk
Mart Habakuk (foto: Andres Raudjalg)
30. augusti Postimehe arvamusküljel kirjutas Sihtasutuse Estonian Business School juhatuse liige Mart Habakuk sellest, miks tasuta haridusega jätkamine on mõistlik vaid õppekavadel, mille spetsialistid on vajalikud Eesti riigi hoidmise ja juhtimise huvides. Avaldame EBSi kodulehel Postimehes ilmunud loo täispikkuses.

Riigieelarvest finantseeritava õppetöö võib paigutada skaalale, millel on kaks otsa. Ühes on õppekavad, mille lõpetajad saavad erialast tööd ainult Eestis ja avalikus sektoris. Näiteks kultuur, pedagoogika, eesti keel, riigi- ja korrakaitse ning avalik haldus. Need valdkonnad on Eesti riigi ja rahva säilimiseks hädavajalikud. Nende õppekavade tasuliseks muutmine ainult suurendab riigi riske, aga ei anna rahalist säästu, sest mingigi konkurentsi tekitamiseks peab riik garanteerima lõpetajatele töökohad, kustutama pärast mõne aastast töötamist õppelaenud jne.

 

Skaala teises otsas on spetsialistide koolitamine valdkondades, kus tööjõuturg ei ole Eestiga piiratud või kus valitseb tegijate defitsiit ka turu keskmisest kõrgema palgataseme juures. Näiteks insenerid, IT-spetsialistid, digitoodete arendajad, juristid jne. Kui neis valdkondades peaks tudeng ise oma kõrghariduse eest maksma, siis paljude erialade puhul ei muutuks konkurentsisõel liiga hõredaks. Vajadusel saab nõudlust mõjutada stipendiumitega. Oluline on ka see, et õppelaen oleks võrdselt hästi kättesaadav kõigile tasulisel õppekaval õppijale, sõltumata tudengi ja ta pere maksevõimest õpingute alustamisel.

 

Hoolimata ebavõrdsusest skaala eri otstes paiknevate erialade lõpetajate väljavaadete vahel rahastab riik praegu kogu kõrgharidustühte moodi. Õpetajate ettevalmistamist rahastatakse sarnaselt juristide ja erinevate ärivaldkondade spetsialistide ettevalmistamisega, mis on suuremalt osalt riigi raha raiskamine.

 

Näiteks TTÜ pakub alates 2018. aastast tasuta õppekohta kõigile lävendi ületanud tudengikandidaatidele. Majanduse ja ärinduse õppekavades ületas tänavu lävendi aga 782 inimest. Eelmisel aastal asus TTÜs bakalaureuseõppe tasemel tasuta õppekavadel majandust või äri õppima 277 esmakursuslast ja tasulistel kohtadel 128 (31 protsenti). Kui lisada siia ka kaks ülejäänud suuremat äri- ja majandushariduse pakkujat Eestis (TÜ ja EBS), siis tasulise õppe osakaal äri- ja majanduse bakalaureuseprogrammides oli mullu kõigis kolmes ülikoolis kokku 41 protsenti vastuvõetute arvust.

 

Äri- ja majandusharidus oli juba 2017. aastal Eestis suures osas tasuline ning see andis hea panuse ülikoolide eelarvesse ja kõrghariduse eksporti. Õppekavad uuenesid pidevalt ning ettevõtjad ja riik ei kurtnud kõrgharidusega äri- ja majandusspetsialistide nappuse üle. Selline on keskkond, mis ei nõua õppekohtade arvu olulist suurendamist Eesti maksumaksja kulul.

 

Riigi tasandil tuleks mõtiskleda ka selle üle, kas olukord, kus puuduvad väljastpoolt riigieelarvet finantseeritud IT- ja õigusteaduse spetsialistide ettevalmistajad, on soovitud tulemus või praeguse süsteemi tagajärg. Tasuta õppekohtade pakkumine ülikoolide poolt tekitab kõrged sisenemisbarjäärid uutele tulijatele, sealhulgas välismaa ülikoolide filiaalidele.

 

Tasuta õppekohtade pakkumine riigi poolt (stipendiumite vormis) on sama kulukas, kuid selliseid barjääre ei tekita. Selline lähenemine võib esialgu ülikoolides kaasa tuua stressi, aga ei midagi hullu, kuna taristu annab vanadele ülikoolidele nagunii suure eelise uute tulijate ees.

 

Lisaks on aeg vaielda selgeks, kas Eestile on mõistlik säilitada barjääre, mis takistavad konkurentsi teket riigile ja ettevõtjatele vajalike spetsialistide ettevalmistamisel, või juurutada mudeleid, mis avavad turu ja motiveerivad ülikoole riigi ja ettevõtjate soovidega arvestama, sealhulgas hariduse kasumliku ekspordi võimekust parandama.

 

Üks eelkõige mõtteviisi ja hiljem ka eelarveliste vahendite kasutamise kvaliteeti muutev lahendus võiks olla esialgu ainult äri- ja IT-spetsialistide ettevalmistamise muutmine sada protsenti tasuliseks samal ajal uue riiklike stipendiumite süsteemi käikupanekuga.

 

Riiklikke stipendiume saaksid taotleda lävendi ületanud tudengikandidaadid kvalifitseeruvatel õppekavadel oma õpingute finantseerimiseks nii Eestis kui välismaal. Millised õppekavad kvalifitseeruvad stipendiumitele ja millised mitte, seda otsustab haridusministeerium koos tööandjate esindajatega igal kevadel. Mis summas ja mitu stipendiumi välja anda, otsustab riik, lähtudes oma hinnangust tööjõuturu vajadustele kahe-kolme aasta perspektiivis.

 

Kui 2019. aastal selgub, et alates 2020. aasta sügisest on vähemalt viie aasta jooksul saadaval 1000 stipendiumi mitmesuguste IT-oskuste omandamiseks summas 4000–8000 eurot tudengi kohta aastas (sõltuvalt õppekavast), siis tõenäoliselt tekib 2020. aasta sügiseks ülikoolide juurde hulk uusi ja kvaliteetseid IT-õppekavasid, topeltdiplomiprogramme jms ning me oleksime eesmärgile palju lähemal. Stipendium ei pea kindlasti katma kogu õppemaksu. Äri valdkonna erialadel võiks stipendiume olla mõnisada summas 2000–4000 eurot tudengi kohta aastas. Isegi kui eksperiment äri- ja IT-erialadega õnnestub, ei peaks ikkagi tasuliseks muutma õppekavasid, mille järele ei ole maksujõulist nõudlust, aga mis on vajalikud riigi toimimiseks.

 

Parematel ülikoolidel ei oleks sellise lähenemise korral põhjust karta oma eelarve vähenemist, kuna ülikoolidele eraldatav summa ei vähene, vaid muutub ainult selle jaotamise mehhanism. Kui finantseerida stipendiume, paraneb raha kasutamise läbipaistvus. Peale selle saab riik stipendiumite arvu ja suuruse muutmisega võimaluse motiveerida strateegiliselt tähtsate valdkondade spetsialistide ettevalmistamist ning vähendada riiklikku rahastamist ülepakkumisega erialadel.

 

Kõige selle valguses tuleb ka õppelaenude süsteemi muuta paindlikumaks. Riigi asemel peaks õppelaenu pangale tagama enda valitud tingimustel ülikool ja seda ilma tudengi lähisugulaste käendusteta. See motiveerib ülikooli välja töötama tööjõuturule paremini sobivaid õppekavasid, valima hoolikamalt tudengeid ja tegelema nende karjääri planeerimisega. Kaks protsenti pangale hüvitatud halbu õppelaene on riigile/ülikoolile 98 protsenti odavam kui tasuta õppekohtade pakkumine õppekavades, kus see ei ole vajalik.

 

Mõistlik oleks ka leppida sellega, et kõigi Eestile vajalike erialade spetsialistide jaoks ei ole vaja välja töötada ja pakkuda eraldi õppekavasid, vaid spetsialiste saab ette valmistada ka vahetusprogrammide abil partnerülikoolides (Erasmus, Erasmus+).

 

Loodetavasti pakub riigikogu valimisteks valmistuminekõrghariduse rahastamise teemal sisukaid debatte, palju uusi ideid ning vähem kriitikat paremat lahendust välja pakkumata.