Kas naised tõesti piiravad teadlikult oma karjäärivõimalusi?

a
Hiljuti avaldatud Praxise uuring nais- ja meesjuhtide erinevate karjääriteekondade kohta on saanud rohket kajastust. Mitmeid selle uuringu tulemusi on peetud küsitavateks, ja seda nii naiste kui ka meeste poolt. Tegelikkus näitab, et naisjuhtide tööalased võimalused on siiski rohkem piiratud kui meesjuhtidel ning paljud neist piirangutest on seotud meie ühiskonnas kehtivate sooliste stereotüüpidega.

Mari Kooskora
EBS, Ärieetikakeskuse juhataja, kaasprofessor, PhD
 

Üheks näiteks selle kohta võib tuua meie enda uuringu. EBSis tehtud magistritöö (autor Eilike Lõssov) raames uurisime põhjalikumalt nn ‘kleepuvate põrandate’ (sticky floors) fenomeni. Selle nähtuse kohaselt ei jõua naised juhtivatele positsioonidele erinevate väliste takistuste tõttu, kuid võivad ka ise teadlikult või alateadlikult oma karjäärivõimalusi piirata. Viisteist naist, kellega viidi läbi süvaintervjuud, olid peamiselt keskastme juhid. Selle uuringuga soovisime saada vastuseid küsimusele, kas naised jäävad tõepoolest teadlikult madalamale ametipositsioonile, eelistades mugavustsooni või soovides keskenduda pigem pereelule, ning kas nad seetõttu väldivad suurema vastutusega ja pühendumist nõudvaid ametikohti. Uuringu tulemused näitasid, et need oletused ei olnud õiged.

 

Tegelikult nägime, et põhjus, miks paljud võimekad naised ei jõua kõrgematele ametipositsioonidele, tuleneb sageli ühiskondlikest normidest, mis seavad naised koduse elu keskmesse. Seega, ka juhul, kui naisel on olemas tippjuhile vajalikud haridus, oskused ja omadused, jäävad naised keskastmejuhtideks just ühiskonna ootuste tõttu, mille kohaselt eeldatakse, et nad oleksid peamised pereliikmete hooldajad ja koduste kohustuste täitjad. Lisaks tõi uuring välja, et paljud tööandjad eelistavad töötajaid, kes on valmis tegema pikemaid tööpäevi ja vajadusel kiiresti reageerima täiendavatele tööülesannetele. See seab lapsevanemad (enamasti emad) ebasoodsasse olukorda, kus neil on keeruline tasakaalustada töö- ja pereelu.

 

Uuringust ilmnes ka see, et vaatamata haridustaseme tõusule ja aktiveerunud arutelule soorollide muutumise üle, püsivad meil endiselt stereotüübid, mis kujutavad mehi pädevamate ja ambitsioonikamatena ning juhirollidesse sobivamatena. Selliste ühiskondlike ootuste tulemusena on naised sageli sunnitud jääma madalamatele ametikohtadele. Seega, kuigi naiste osakaal juhtivatel kohtadel on aeglaselt tõusnud, on neil tööalaselt siiani mitmeid takistusi võrreldes meestega.

 

Oma järeldustes tõime välja, et paindlikumad töötingimused ja tasakaalustatud suhtumine lapsevanematest töötajatesse võimaldaksid naistel oma potentsiaali paremini realiseerida ning karjääriredelil edasi liikuda. Paindlikkus töökohal võib suurendada naiste karjäärivõimalusi, motiveerida töötajaid ja soodustada töörahulolu, millest võidavad nii ettevõtted kui ka töötajad. Tulevastes uuringutes soovime põhjalikumalt keskenduda sellele, kuidas organisatsioonid ja ühiskond saaksid oma hoiakuid kohandada, et toetada naiste karjääriedu ning vähendada soostereotüüpidest tulenevaid piiranguid.