EBS haridustehnoloogia kaasprofessor Anneli Veispak
Mu armas sõber, Grete Arro, kasutas kunagi sellist toredat terminit nagu ’psüühikapimedus’. Psüühikapimedus viitab inimeste võimetusele näha psüühikasse puutuvat nii iseenda kui teiste puhul, peamiselt seetõttu, et pole teadmisi, mis võimaldaksid märgata ja mõista. Psüühikasse puutuva all pean silmas ennekõike seda, kuidas me tajume, tähelepanu suuname ja hoiame, mõtleme, asju meelde jätame, emotsioone haldame, ärevusega toime tuleme ja iseennast reguleerime. Psüühikapimedus lööb kõige valusamalt meie võimet õppida, kasvada targemaks ja osavamaks ning samuti võimet juhendada ja toetada teisi inimesi, nii suuri kui väikseid, nende arengus. Ja pole vahet, kas me räägime õppimisest kodus, koolis, ülikoolis, või elu koolis.
Psüühikapimedus lubab meil uskuda, et meie peres ei saadagi matemaatikaga hakkama, me olemegi rohkem sellised ’keele inimesed’. Psüühikapimedus lubab meil terve öö üleval istuda, et rohkem tehtud saaks, mõistmata, et laename aega ja mõtlemisteravust järgmise päeva arvelt. Me kurjustame lastega, kes ei saa oma ülesannetest aru, mõistmata, et kurjustades tõstame nende stressitaset veelgi, mistõttu nende otsmikusagar, mida arusaamiseks nii hädasti vaja on, ennast lihtsalt nö välja lülitab. Psüühikapimedus laseb meil arvata, et eksamiteks valmistumisel on kõige parem strateegia materjale sada korda üle lugeda ning teha seda intensiivselt eksamile eelneval päeval. Võimetus näha psüühikasse puutuvat laseb meil öelda selliseid asju nagu ’mõtle enne, kui ütled’ ja arvata, et lapsed, kes ei suuda paigal istuda on halvasti kasvatatud. Ja et kõva häälega kärkimine on distsipliin. Ja et kolleegide alandamine muudab nad kuidagi nutikamaks, hoolsamaks või töökamaks.
Isiklikes eludes saame me psüühikapimedust endale lubada sama palju, kui lõputut istumist, unetuid öid, sõltuvusi või teisi halbu harjumusi. Hariduses ei saa me psüühikapimedust endale üldse lubada, üheski haridusastmes.
Kuidas selle pimedusega siis võidelda?
Stanfordi ülikooli professor Carol Dweck ja kolleegid viisid läbi uuringu, mille kestel õpetati testgrupi lastele, et nende ajud on plastilised ning kasvatavad uusi rakkudevahelisi ühendusi, kui nad õppides pingutavad ning lahendavad keerulisi matemaatika ülesandeid. Kontrollgrupi lastele aga mitte. Uuringu tulemused näitasid, et teadmistel aju plastilisusest oli pikaajaline postiivne mõju testgrupi õpilaste motivatsioonile, säilenõtkusele ja akadeemilisele sooritusele. Need tulemused tunduvad intuitiivselt õiged ja loogilised. Nagu teadmised sellest, millised harjutused millistele lihasgruppidele koormust annavad ja millisesse vahemikku peaks jääma pulsisagedus, et kasvaks vastupidavus, aitavad meil oma keha optimaalsemalt treenida, aitavad ka teadmised sellest, kuidas pea töötab, optimaalsemalt õppida.
Seega, leia viis, kuidas õppimise kohta õppida! Saa teada, mis Sinu peas toimub, kui Sa pingutad. Internetist on leitavad paljud ägedad materalid, videod ja veebikursused, mis Sind selles aitavad.
