EBS Raamatukogu / teemanäitus
eesti raamatu aasta
Raamat "Koidula kirjad omakseile: 1873-1886" ilmus Lydia Koidula (1943-1886) 40. surma-aastapäeva puhul. Valiku Koidula eranditult saksa keeles kirjutatud kirju oma isale, emale, õele ja vendadele, on eesti keelde tõlkinud Edith Rosenthal-Lipp, Koidula hõimlane. Kirjad on kirjutatud Koidula elu viimasel kümnendil, aastatel 1873-1886, ehk Kroonlinna perioodil, kui Koidula abiellus läti arsti Eduard Michelsoniga (1845-1907) ja nad lõid koos pere.
Kirjandusteadlane ja kirjanik Jaan Undusk nimetab oma 2001. aastal Eesti Päevalehes ilmunud artiklis "Kuninganna Koidula ja tema pagendus" Kroonlinna kohaks „mitte esmajoones vene, vaid eesti kultuurikaardil. /../ Kroonlinn on eesti kultuuri süngemaid paiku. Kroonlinna nime kuuldes tajub koolikursuse läbinud eestlane rinnus ahistust, sedasama vähki, mis kuulub Kroonlinna musta aupaistesse. Ei mingeid positiivseid konnotatsioone. Kroonlinnal lasub süü eesti kultuuri ees.“
Paraadportreed uhke soenguga klassikust, kes meist ajas on ju üsna kaugele jäänud, võib rahumeeli kõrvale jätta. Neis kirjades tuleb meile väga lähedale, elab ja hingab veel noor, sõnaosav, intelligentne ja vaimukas naine, nimega Lydia. Lydial on seljataga 19. sajandi keskpaigas elanud noore naise kohta lausa erakordne elu, ent kes nüüd omal valikul, igatsenuna kuulsuse tipul olles lihtsat õnne naise ja emana, leiabki end arstiprouana kõledavõitu ja tuulises Kroonlinnas koduperenaise elu elamas.
1877. aastal, pikal Euroopa reisil, Breslaust õdedele-vendadele saadetud reisikirjas on õnnelik Lydia kirjutanud: „Vana aasta õhtu veetsime mõlemad üsna üksinda pudeli veini ja biifsteegi juures: oli nii vaikne, südamlik ja mugav meie ümber ja meie hinges ; mul oli nii lõpmata hea ning olen tänulik paranemise puhul, mis ihuliselt ja hingeliselt minus algust teeb“.
Tasapisi saab kirjadest aga aimu, et ta tunneb valusalt tundliku närviga, et kirjanikuna, ühiskonnategelasena ja ajalehetoimetajana on ta kodumaal unustatud, kõrvale jäetud. Tema kirjades leidub nii (humoorika kõrvalpilguga nähtud) argitoimetuste kirjeldusi, kui ka elavaid ja intelligentseid reisimuljeid ja poliitikavaatlusi.
Lõpu eel, millest ta ise täiesti teadlik oli, ehk siis raske haiguse vaevas kirjutatud kirjades, muutub tema elutunnetus üha traagilisemaks. Ta on väsinud ja ei taha enam elada. See, kui kurb ta lõpp oli, võib tundlikumat lugejat isegi raputada. Ühe, meile nii olulise, erakordse naise elu ja saatuse üle mõtisklemiseks on siin igal juhul palju ainest. See kogumik kirju võiks olla ka väärtuslik lisalugemine Kreutzwaldi ja Koidula kirjavahetuse kõrvale, eelnes ju üks kirjavahetus vahetult teisele.
Ärgem unustagem oma suuri mehi ja naisi.
Head raamatuaastat, head lugemist!
