20. sajandi üks mõjukamaid mõtlejaid, paljudes distsipliinides suunanäitajaks olnud Gregory Bateson kirjutas oma viimases raamatus Angels Fear (1987), et kogu tema teadustöö on esmajoones olnud püüe leida vastust Sfinksi mõistatusele ehk küsimusele: mida tähendab olla inimene? Kuidas toimivad teised süsteemid, millega me kokku puutume? Kuidas need on omavahel seotud? “On erakordselt tähtis, et meie vastus Sfinksi mõistatusele oleks vastavuses sellega, kuidas me toimime tsivilisatsioonina ja see omakorda peab olema vastavuses sellega, kuidas toimivad elussüsteemid,” kirjutab ta.
Miks see nii on? Meie arusaamal sellest, kes on inimene ja milline on tema suhe elutervikusse, on kalduvus iseend tõestada ja kinnistada institutsioonides, infrastruktuurides, suhtlusvormides – kogu selles nähtavas ja nähtamatus reeglite ja kokkulepete võrgustikus, mis on meie sotsiaalse elu alus. Selliste pöördumatute jälgede näiteks tehnoloogilises arengus on Joseph Schumpeteri kirjeldatud “rajasõltuvused”, ühiskonna tasandil aga institutsionaalsed ja kollektiivsed harjumused.
Juba 1970. aastatel pööras Bateson palju tähelepanu ökoloogilisele kriisile ning selle juurpõhjustele, nimetades üheks võtmefaktoriks modernismile omast epistemoloogilist kõrkust. Enamik tema poolt välja toodud eeldusi ja uskumusi on elujõulised ka täna, enam kui 50 aastat hiljem, kujundades mitte üksnes inimtegevuse mõju keskkonnale, vaid võimendades ka sotsiaalset marginaliseerumist nii Eestis kui ka üle kogu maailma.
Meie mõtlemise eeldustega tegelemine on täna sama tähtis kui toona, see pole pelgalt filosoofiline küsimus vaid ka sotsiaalse innovatsiooni üks olulisi eeldusi ja võimaldajaid. Olen tegelenud sotsiaalse innovatsiooni võimestamisega ligi 10 aastat. Suur osa minu tööst on keskendunud sotsiaalteenuste disaini ja hoolekandega seotud küsimustele. See on väli, kus vastus Sfinksi mõistatusele määrab palju.
Ma usun, et see, kuidas ja millist sotsiaalhoolekannet oleme valmis ühiskonnana võimaldama, räägib palju sellest, milline on meie vaikimisi arusaam sellest, mida põhimõtteliselt tähendab olla inimene. Millega me inimeseks olles oleme valmis leppima ja millega me ei saa leppida.
Meie hoolekanne on filosoofilise pärandi vili, mis eristab kultuuri ja loodust, vaimu ja keha, oma ja võõrast, subjekti ja objekti. Sotsiaalse innovatsiooni paljude määratluste seas on üheks võtmekriteeriumiks marginaliseeritud inimeste ja ühiskonnagruppide võimestamine ja agentsuse suurendamine, ühiskonnas kehtestatud nähtavate ja nähtamatute piiride ületamine.
Paradoksaalselt ei pruugi ideaalselt disainitud sotsiaalteenused tingimata seda kriteeriumit täita. Võimestav teenus algab võimestavast ja koosloomelisest teenusedisaini protsessist. Oma doktoritöös uuringi selle eelduseid ning arendan raamistikku sotsiaalteenuste disainiks ja juhtimiseks koosloomes abivajajate, teenusvõrgustike ja kogukondadega.
