Muutused töökohtades ja töö olemuses ei alanud pandeemiaga, vaid need on toimunud juba paarkümmend aastat tänu plahvatuslikele arengutele uutes tehnoloogiates, majanduslikule üleilmastumisele ja laialdastele ühiskondlikele muutustele (sh rahvastiku vananemine ja rahvusvaheline ränne).
Ühest küljest on need muutused loonud pinnase uute tööstusharude, turgude ja ärivõimaluste tekkeks. Teisalt toovad need kaasa paljude töökohtade kadumise ja oskustööliste puuduse. Lihtsalt võib areneda olukord, kus ühiskonnas esinevad samal ajal töötus ja tööjõupuudus. Eelmisel kümnendil sai seda tunda näiteks Hispaania, kus oli Euroopa suurim töötus, kuid meditsiini- ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia sektorites oli puudu kaks miljonit töötajat.
Palju on räägitud tööde automatiseerimisest, robotite ja tehisintellekti mõjust töökohtade kadumisele. Arvatakse, et samamoodi, nagu robotid asendavad tööstuses töökohti, hakkavad algoritmid asendama kontoritöid. Töökohtade automatiseerimise lõplikku ulatust ei oska teadlased veel prognoosida, kuid Massachusettsi tehnoloogiainstituudi (MIT) ja Bostoni ülikooli teadlased on leidnud, et COVID-19 pandeemia on seda protsessi oluliselt kiirendanud.
Äripäevas 15. detsembril ilmunud artiklit saab pikemalt lugeda siit.
Ave Lauren ja Silja-Riin Voolma on EBSi uue nanokraadi "Future of Work" õppejõud. Rohkem infot peagi algava nanokraadi kohta siit.
Eelmine uudis
Registreeru EBSi kraadiõppe online-konsultatsioonile
Järgmine uudis
