Estonian Business School-i ja Tallinna Ülikooli interdistsiplinaarne lingvist Karjus on viimased kaks aastat tegelenud aktiivselt avalikkuse harimisega tehisintellekti (TI) teemadel, kuna selle areng on olnud erakordselt kiire. Ta on osalenud ka haridusministeeriumi ning EBS-i ja Tallinna Ülikooli juhendmaterjalide koostamises, mis käsitlevad TI kasutamist hariduses. Lisaks kuulub ta Eesti Keele Instituudi ellu kutsutud TI eksperdivõrgustikku, mis kaardistab eesti keele ja kultuuri tulevikusuundi tehnoloogia intensiivse automatiseerimise ajastul. EBS-is keskendub tema töö TI mõju uurimisele hariduses. Loengute, seminaride, töötubade ja avalike esinemistega on Karjus saanud Eestis tuntuks teaduse populariseerijana. Vestlesime temaga sel teemal.
Autor: Pablo Veyrat
***
Pablo Veyrat : Tehnoloogilise revolutsiooni ajastul on avalikkuse teadlikkuse suurendamine teadusest, eriti TI-st, väga oluline. Kuidas algas teie huvi TI populariseerimise vastu?
Andres Karjus: Olen aastate jooksul läbi viinud erinevaid digioskuste töötubasid, mis keskendusid näiteks andmevisualiseerimisele ja analüüsile. TI lisandumine nende teemade hulka oli loomulik samm. Mida rohkem ma nägin, kuidas inimesed püüavad TI-st aru saada – sageli eksiarvamustega –, seda rohkem tundsin vajadust pakkuda selgust mitte ainult akadeemilisele publikule, vaid laiemale üldsusele.
PV: Milliseid eksiarvamusi te kõige sagedamini kohtate?
AK: Paljud inimesed arvavad, et TI on justkui mingi võluvits, mis lahendab kõik probleemid või võtab kõik ülesanded täielikult üle. On levinud arusaam, et TI teeb meie töö meie eest ära, kuid me pole veel selles punktis. Oma töötubades ja loengutes rõhutan alati, et TI-l on piirid ning neid on oluline mõista. Suur osa minu tööst seisneb realistliku ja tasakaalustatud arusaama loomises, et inimesed ei ülehindaks ega kuritarvitaks tehnoloogiat.
PV: Arvestades tehnoloogia praegust taset, siis millised ootused TI-le on realistlikud?
AK: See on suur küsimus. Praegu kasutatavad mudelid – eriti suured keelemudelid, nagu ChatGPT – on jõudmas oma võimekuse piirini. Mudelite arhitektuuril on teatud lagi, mistõttu on märgata platood. Siiski on suur potentsiaal kombineerida neid mudeleid teiste tööriistade ja andmebaasidega. Näiteks nende integreerimine inimteadmiste või spetsiifiliste andmestikega võiks olla väga võimas. Tõeline potentsiaal peitub hübriidlahendustes, kuid täielik automatiseerimine on paljudes valdkondades endiselt kaugel.
PV: Olete teinud koostööd haridusministeeriumiga TI kasutamise teemal koolides. Mis aitaks Eestil TI-d hariduses kõige paremini ära kasutada?
AK: Eestis on haridussüsteem üsna autonoomne – koolidel ja õpetajatel on palju vabadust. Kuigi see on positiivne, oleks tsentraalne tugi väga väärtuslik, eriti koolituste ja ressursside osas. Olen märganud, et ülikoolide vahel puudub koordineeritus. Igaüks teeb oma asja juhendmaterjalide, õpetajakoolituse ja TI integreerimise osas. Arvestades Eesti väiksust, oleks mõistlikum teha koostööd ja ressursse ühendada. Peaksime mõtlema, kas see, mida õpetame, on ikka asjakohane maailmas, kus nii palju saab automatiseerida.
PV: Millised on riskid, mis kaasnevad TI kasutamisega hariduses?
AK: Kindlasti on riske. Üks suur risk on see, et kui õpilased delegeerivad oma õppimise TI-le, ei arenda nad ise olulisi oskusi. Murettekitav on ka vähem ilmne probleem: praktikakohtade kadumine. TI saab hakkama lihtsate, korduvate ülesannetega, mida varem anti praktikantidele või noorematele töötajatele õppimise eesmärgil. Kui sellised astmepositsioonid kaovad, tekib lõhe selle vahel, mida õpilased õpingute käigus teoreetiliselt õpivad, ja selle vahel, mida nad tööelus tegelikult vajavad. See võib lõpuks mõjutada värbamist kogu tööstuses.
Seda probleemi saaks leevendada praktikakeskse õppekavaga või kohandatud praktikavõimalustega.
PV: Kuidas saaks motiveerida õpilasi õppima, kui on nii ahvatlev kasutada TI-d ülesannete tegemiseks?
AK: Motivatsioon on tõepoolest väljakutse. EBS-is viime läbi eksperimenti, et mõõta, kui palju motivatsioon mõjutab õppimist, kui TI-tööriistad on saadaval. See pole lihtne – kui õpilane saab TI-ga kirjutatud essee eest A, aga oma töö eest B, on arusaadav, miks ta eelistab TI-d kasutada. Haridus peab arenema, et hoida õpilasi kaasatuna, ja ilmselt vajame rohkem silmast silma õpetamist, et õppimine tunduks tähenduslik.
PV: Te kuulute asutusteülesesse töörühma, mille eesmärk on luua spetsiaalselt eesti keele jaoks töötavaid TI-lahendusi. Kui oluline see teie arvates on?
AK: Väga oluline. Praegu on populaarsed TI-tööriistad kõik ingliskeelsed ja suurte Ameerika tehnoloogiaettevõtete kontrolli all. Need ettevõtted ei optimeeri oma tööriistu spetsiaalselt väiksemate keelte jaoks, nagu eesti keel. Kuigi mudelid saavad eesti keeles hakkama suhteliselt hästi, ei saa nende faktuaalseid vastuseid täielikult usaldada. Tugineda neile toodete või teenuste loomisel on riskantne, kuna järgmises mudeliversioonis võib eesti keel juhuslikult puududa. See pole ainult keeleküsimus – see mõjutab meie majandust ja võimet TI-d tõhusalt integreerida.
PV: Kas ingliskeelsetele TI-dele tuginemine on oht väiksematele keeltele?
AK: Jah, ja asi pole ainult keele säilimises. Kui mudelid ei mõista eesti keelt hästi, oleme sunnitud kasutama väliseid pilvepõhiseid lahendusi, mis tõstatab andmekaitse küsimused. Euroopas ollakse andmekaitse suhtes väga ettevaatlikud. Samuti on väiksematel kohalikel ettevõtetel ilma hea koolitusandmestikuta keeruline luua konkurentsivõimelisi TI-mudeleid. Kui me seda probleemi ei lahenda, võime maha jääda riikidest, kes juba automatiseerivad oma tööstusi.
PV: Mis võiks olla lahendus?
AK: Vajame avalikke, avatud TI-mudeleid, mis on treenitud eesti keele ja kultuuriga seotud andmetega. Kui meil oleksid need olemas, saaks neist avalik hüve, mida saaks kasutada iga ettevõte, kool või riigiasutus. Näiteks saaksid kohalike omavalitsuste osakonnad automatiseerida korduvaid ülesandeid, järgides samas andmekaitseseadusi. Selliste mudelite arendamiseks on vaja kvaliteetset treeningandmestikku, kuid see on väljakutse, arvestades Euroopa praeguseid autoriõiguseseadusi, eriti Eesti arendajate jaoks, kellel pole sageli piisavalt ressursse õiguslike vaidluste pidamiseks.
PV: Kuidas mõjutab TI teie arvates teisi valdkondi, näiteks ärisektorit?
AK: TI muudab organisatsioonide töökorraldust, kuid eesmärk ei peaks olema pelgalt inimeste asendamine masinatega. Selle asemel tuleks mõelda, kuidas vabastada töötajad rutiinsetest ülesannetest, et nad saaksid keskenduda tähenduslikumale tööle. Soovitan oma töötubades inimestel näha automatiseerimist potentsiaalina, mitte ainult kulude kokkuhoiuna. Eestis on selles osas palju huvi, ja ma usun, et aja jooksul, kui TI muutub lihtsamini kasutatavaks, leiavad rohkemad tööstusharud võimalusi seda produktiivselt rakendada.
PV: Kui mõelda TI-le kui tööriistale inimeste potentsiaali avardamiseks, mitte asendamiseks, siis milline võiks ühiskond teie arvates 10 aasta pärast välja näha, kui TI on täielikult integreeritud?
AK: Seda on keeruline ennustada, kuna mängus on nii palju tegureid, sealhulgas kliimamuutused. Kuid ma olen ettevaatlikult optimistlik. Usun, et saame kasutada TI-d inimeste elu parandamiseks, hariduse isikupärastamiseks ja valitsuse töö tõhustamiseks. Samas peame olema valmis erinevateks stsenaariumideks ja ajakohastama oma poliitikaid, et mitte jääda kinni vananenud meetoditesse või kaotada võimalusi.
PV: Viimane küsimus. Kas on midagi olulist, mida teie arvates avalikkus TI-ga seotud aruteludes alahindab?
AK: Jah, ma arvan, et inimesed alahindavad vajadust luua TI-süsteeme, mis mõistavad kohalikke keeli ja kultuure. Enamik inimesi ei mõista, et suurimad TI-tööriistad, mida nad kasutavad, on kõik loonud Ameerika ettevõtted, kellel pole väikeriikide vastu erilist huvi. Kui me seda küsimust ei lahenda, võivad Eesti ja sarnased riigid jääda ilma TI täielikust potentsiaalist ning muutuda veelgi sõltuvamaks Ameerika TI müüjatest. Eesti keelele treenitud keelemudelid võimaldaksid säilitada meie keelt ja samal ajal tuua majanduslikku kasu. See on investeering meie tulevikku.
(Intervjuu vastuseid on toimetatud lühiduse ja selguse huvides.)
