Kas kõrghariduse arenguks piisab heast sörgist? 

Kui kiiresti tuleb joosta, et paigal püsida? Kas kõrghariduse senise rolli säilitamiseks ühiskonnas piisab heast sörgist või on vaja hakata jooksma oluliselt kiiremini? Maailm muutub peadpööritava tempoga. Sellega koos peab muutuma ka haridus, mida omandatakse, et selles uues maailmas toime tulla. Eriti kui soovime, et kõrghariduse panus ühiskonda kasvaks, kirjutab EBSi rektor ja professor Meelis Kitsing.

Lewis Carroli legendaarsest loost „Alice imedemaal“ pärit Punase kuninganna hüpotees on praegusel muutuste ajal eriti kohane. Kui Alice kurdab, et on jooksmisest juba väsinud, ent seisab ikka sama koha peal, kus jooksma hakates, märgib Punane kuninganna, et tema maal tulebki kõigest väest joosta, et paigal püsida. Selleks, et säilitada endine positsioon, peab olema pidevas liikumises. 

Vana mudel, kus omandati haridus, tehti samas valdkonnas karjääri ja jäädi siis pensionile, enam ei toimi. Ametid ja tööturu vajadused muutuvad kiiresti. Inimesed vahetavad üha lennukamas tempos töökohti ja isegi elukutseid. Palgatöö vaheldub iseendale tööandmisega. Keskmine eluiga samal ajal pikeneb, seega on aktiivse tööelu aastaid järjest rohkem. Kõrghariduse koondamine elukaare algusesse ja pakkumine põhimõttel „üks suurus sobib kõigile“ ei suuda neile nõudmistele juba ammu vastata. 

Eesmärgid ambitsioonikamaks 

Arvestades ühiskonna vajadusi ning ülikoolide võimalikke arengutrajektoore, on Eestis haridusele seatud eesmärgid üsna formaalse hariduse kesksed ja ei ole kindlasti piisavalt ambitsioonikad. Lõviosa Eesti elanikest peaks kogu aeg juurde õppima, et nende oskused areneksid koos tööturu vajadustega. Paraku, nagu toob välja ka strateegia „Eesti 2035“, täiendab täiskasvanutest oma teadmisi vaid viiendik ning kõige vähem teevad seda just vanemad ja madalama-palgalised inimesed, kes seda eriti vajaksid. Järgmise 15 aasta jooksul tahame jõuda tasemele 25 protsenti elanikkonnast. See ei ole piisav eesmärk. 

Suures plaanis on kõrghariduse arengut vaadeldudki skaalal elukestev õpe vs formaalne õpe. OECD tõi sellise jaotuse ülikoolide tulevikku mõjutavate võtmetegurite puhul välja juba aastal 2004. Ehkki antud skaalat on pikalt kasutatud, ei pruugi eeltoodud mudelid tegelikult vastandid olla. Formaalne kraadiõpe võib olla integreeritud elukestva õppega. Seda on EBS püüdnud saavutada kaks aastat tagasi lansseeritud nanokraadidega, kus erinevaid nanokraade kombineerides on õppuril võimalik omandada magistrikraad endale sobivas ajaraamis.

Teisalt on tavaks eristada, mil määral on haridus vahendatud tehnoloogiaplatvormide poolt ning kui suur osa õppest on traditsiooniline klassiruumiõpe. Tegelikkuses on võimalik mõlemat lähenemist oskuslikult kombineerides kasutada kummagi tugevusi. Näiteks pakkudes tehnoloogiaplatvormide kaudu õppuritele loenguid maailma tippteadlastelt ning mõtestada neid lahti klassiruumis toimuvates seminariaruteludes. Koostöös haridusplatvorm Coursera-ga on EBS sellist lähenemist juurutamas. 

Ülikoolide platvormistumine on oluline trend. Ülikoolid on mõnes mõttes alati olnud platvormid, kuid digiajastu pakub siin ohtralt uusi võimalusi. Digiplatvormid võimaldavad globaalset võrgustumist, tekib mastaabiefekt. Haridust saab pakkuda kõikjal ja kõigile. Platvormistumine võimaldab individualiseerimist ja paindlikkust. Me ei pea pakkuma ühtset mudelit keskmisele tudengitele, vaid võime välja töötada spetsiifilised ained, mida oma ülikoolis kuulab võibolla ainult viis inimest. Läbi platvormi on seda väga spetsiifilist ainet aga võimalik pakkuda kogu maailmas, see leiab laiema kuulajaskonna. 

Uue maailma nõudmised

Samas peab tähelepanu pöörama sellele, kuidas erinevad ülikoolid üksteist täiendades loovad lisandväärtust. Head ülikoolid pakuvad kogukonnale teadmisi ja õppimisvõimalusi ka tasuta, seda subsideeritakse muudest rahaallikatest. Mingeid asju tehakse selleks, et raha teenida, samas selle raha eest subsideeritakse teemasid, mis on arengu jaoks strateegiliselt olulised – õppetuludest subsideeritakse teadust, teaduse põhjal töötatakse välja uusi õppeaineid, tehakse need sisukamaks ja ajakohasemaks.

Estonian Business Schooli kui Eesti ainsa eraülikooli eeliseks on kiirus ja paindlikkus. Lähtume sellest, et õppevõimalused ja -eesmärgid vastaksid ühiskonna ja tööturu vajadustele. Surve tegeleda lisaks kasumi teenimisele ühiskondlike, keskkondlike ja muutuva majanduse probleemidega on saanud ettevõtluse vältimatuks osaks. Kui paljud meist on aga nende ülesannete kõrgusel ja valmis muutuste järel sörkimise asemel neid ise ellu viima? 

Valmistamaks ette juhte, kes suudavad uue maailma probleemidega rinda pista, töötasime välja magistriprogrammi "Äriinnovatsioon muutuvas majanduses". Panustamaks läbi hariduse arengu uude ja paremasse maailma, paneb EBS parimatele kandidaatidele ka välja stipendiumid.

Uus magistriprogramm keskendub kahele peamisele arengusuunale. Rohemajanduse suund (Leveraging Green Economy Innovation) valmistab õppijaid lisaks juhioskustele ette kliimamuutuse, elustiku mitmekesisuse, jätkusuutlikuse jt roheteemadega tegelemiseks. Digitaliseerimise ja idufirmade majanduse suund (Leading Digitalisation and Navigating the Start-up Economy) õpetab lisaks protsesside automatiseerimisele ja digitaliseerimisele tegelema ka inimressursiga. Programmist leiab vastused küsimustele, kuidas tasakaalustada digitaliseerimise majanduslikku ja sotsiaalset mõju ning mida saavad traditsioonilised ettevõtted idufirmadelt õppida.

Konkurentsi asemel koostöö 

Tulles tagasi Punase kuninganna hüpoteesi juurde – kui varem peeti evolutsiooni suunavaks jõuks liikide vajadust ümbritseva keskkonnaga kohaneda, siis hiljem on leitud, et palju olulisemat rolli mängivad liikidevahelised suhted. Kui kooslusesse kuuluvatest liikidest kasvõi üks muutub, siis sunnib ta sellega muutuma ka kõiki teisi.

Ideaalis on ka haridus ja sellega seotud digiplatvormid kui ökosüsteemid, kus me täiendame üksteist, mitte ei konkureeri. Samas tuleb pidevalt sammu pidada ka ümbritseva maailmaga. Mõõdukast sörkimisest ei piisa juba ammu enam sellekski, et sama koha peale jääda. Vaja on oluliselt kiiremini jooksma hakata, et kõrgharidus maailma vajadustele järele jõuaks.