Averkyna on pärit Ukrainast Rivne linnast. “Olen alati unistanud akadeemilisest karjäärist,” ütleb teadur. “Minu vanemad olid õpetajad, aga keelasid mul enda jälgedes astuda. See on väga raske töö ja Ukrainas halvasti makstud. Nad julgustasid mind tegema midagi enamat.“
Isegi pärast kahte doktorikraadi – Ukraina süsteemis teaduste professor ja teaduste kandidaat – tundis Averkyna, et tema teadmistest ei piisa, et Euroopa ülikoolides õpetada. „Et ise tark olla, on oluline suhelda tarkade inimestega, suhelda inimestega teistest kultuuridest, olla osa teadusringkondadest,“ selgitab kolmekordne doktorikraadi omanik.
Ternopili Riiklikul Ülikoolil oli koostööleping Estonian Business Schooliga. “Võimalust seal õppida pakuti tegelikult minu nooremale vennale,” naerab Averkyna. “Aga ta ei rääkinud piisavalt inglise keelt, nii ma siis küsisin, kas võin tema asemel minna?“
Põnevad väikelinnad
Averkyna tuli Eestisse kuus aastat tagasi. „Mulle pakuvad huvi väikelinnad. Nende struktuur, elanike tihedus, rahvastik. Minu eelnev uurimus oli linnade jätkusuutlikust arengust. Tahtsin jätkata sama liini. Otsustasin ette võtta linnade olulise allsüsteemi: ühistranspordi.“
Averkyna väitekiri kannab pealkirja: „Olukorra sarnasusarvutusel põhinev otsustusprotsesside modelleerimine linnatranspordi juhtimises“.
Teadur viis läbi intervjuud mitmetes Eesti linnades – Haapsalus, Kuressaares, Põlvas, Valgas, Sillamäel, Võrus, Viljandis, Rakveres, Jõhvis, Maardus ja Keilas. Ta rääkis ka Maanteeameti, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ning mitmete teiste ametkondadega.
„Neid kohtumisi ei olnud kerge saada,“ naerab ta. „Minu esimesele kümnele meilile tuli kolm vastust. Selgitasin seda oma juhendajale, Peeter Lorentsile, ta aitas mind väga palju. Leidis õiged inimesed, helistas neile, korraldas kohtumised.“
Averkyna peamine eesmärk oli luua Eesti linnade baasil ühistranspordi mudel, mida saaks kohaldada ka teistele väikelinnadele. „Eesmärk oli analüüsida teie ühistranspordi juhtimist ja leida see, mida annaks Ukraina süsteemi üle tuua.“
Bussijuht luges reisijaid
Teadurit üllatas enim, kui paindlik ja reisijasõbralik on Eesti ühistranspordi juhtimine. „Meie riigis on korruptsioon väga suur probleem. See, kuidas transpordijuhid Eestis tahavad oma valdkonda paremaks muuta, teha see reisijatele mugavamaks, on Ukrainast väga erinev. Tundub, nagu meie elaksime 20. sajandil, teie aga 21. sajandil,“ naerab ta.
Averkynat hämmastas ka see, kuidas Eestis inimesed oma kaebustele alati vastused saavad. „Näiteks kui nad kurdavad sõidugraafiku üle, siis kohalik omavalitsus annab endast parima, et seda muuta. Mind üllatas väga, et sellisele palvele üldse vastatakse.“Ta meenutab bussijuhti, kes kirjutas igas peatuses üles sisenevate ja väljuvate reisijate arvu. „Selle järgi kohendati hiljem transpordi- ja sõiduplaani.“
Teadur märgib, et ehkki Eesti transpordijuhid teevad oma tööd südamega, võivad nad olla ka rutiinides kinni. „Mõnes kohas ei olnud näiteks mingit pikaajalist strateegilist plaani, viie aasta plaani. Võimalik, et see on nii seetõttu, et neil on sissetallatud rutiinid ja nad lihtsalt järgivad neid. Minu küsimused aitasid mõnel puhul neist rutiinidest välja tulla.“
Doktorikraad sõja kiuste
Averkyna doktoritöö kaitsmine EBSis oli plaanitud juba detsembriks 2022. Sõja tõttu ei õnnestunud tal oma riigist lahkuda. „Sõda – see on nüüd meie reaalsus,“ ohkab ta. „Kui sõda algas, kirjutas mulle EBSi rektor Meelis Kitsing ja kutsus mind Eestisse elama.“ Averkyna otsustas jääda Ukrainasse.
„Ma ei tahtnud oma perekonda maha jätta. Mu noorem vend on sõdur, pidime talle varustuse otsima – riided, jalanõud jms,“ selgitab ta. „Tema tervislik seisund oleks ta tegelikult sõjaväekohustusest päästnud, aga ta läks ikka. Ütles, et ta lihtsalt peab seal olema.“
Averkyna märgib, et Ukraina militaarsüsteem põhineb vabatahtlikel annetustel. „Toetasime oma sõdureid nii hästi kui saime. Ostsime neile iga päev ravimeid, toitu ja muud. Kõike, mida neile saata õnnestus.“
„Sõda muudab meie väärtuseid,“ sõnab ta. „Üks minu sõpradest ütles, et on õnnelik, et tal ei ole korterit ega autot, nii ei saa Vene pommid neid hävitada. See periood on pannud mind mõistma, kui oluline on, et sinu ümber on head sõbrad.“
Ta nendib, et loomulikult mõjutab nii raske olukord meeleolu. „Kuidas saad sa töötada, kui ümberringi kõlavad sireenid ja toas on külm?“ Kui meeleolu väga kehvaks läks, püüdis ta meenutada oma vestlusi juhendajaga. „Parim asi, mida ma oma riigi jaoks praegu teha saan, on õppida ja oma teadmisi jagada. Seda ei saa sõda hävitada.“
Averkyna on õnnelik, et saab olla osaks EBSi perest. „See on olnud väga ilus periood minu elus. Siinne keskkond on väga meeldiv, kõik on sõbralikud ja avatud. Olen õppinud palju nii Eesti haridussüsteemi kui ka transpordikorralduse kohta.“
Averkyna väitekirjaga saab tutvuda: https://ebs.ee/en/doctoral-theses
