Kitsing kirjutab, et tavaliselt eeldatakse, et prognoosimine toimib paremini lühiajaliselt, ent 2023. aasta alguses tehtud prognoosid näitavad, et tihtipeale on ka lähitulevikku võimatu ette näha. Paljud prognoosid ei pidanud paika. Keskpangad ei saanud pihta inflatsioonile. Hiina majanduse taastumine oli oodatust raskem, USA majandus kasvas arvatust paremini. Eesti Pank ja rahandusministeerium prognoosisid tagasihoidlikumat majanduslangust Eestis. Israeli luure ei suutnud ette näha Hamasi laiahaardelist rünnakud. Ukraina vasturünnak takerdus. Metaverse ei ole lähemale jõudnud. Krüptovaluuta Bitcoin hind on tõusnud eelmise aasta alguse 16 000 dollarilt praeguseks üle 40 000 dollari.
Isegi konservatiivsed keskpangad rõhutavad vajadust mitmekesistada tulevikukäsitlusi. Seni on keskpankade stsenaariumid vaadanud tulevikuarenguid liiga kitsalt. Isegi kõige äärmuslikum stsenaarium, mis avaldati Euroopa Keskpanga poolt 2022. aasta märtsis Vene gaasist loobumise mõjude kohta, alahindas inflatsiooni määra kasvu. London School of Economicsi professor ja endine Inglise Keskpanga poliitikakujundaja Charles Goodhart läks ajalehes Financial Times isegi nii tehniliseks, et soovitas luua paarisarv erinevaid stsenaariumeid, sest paaritu arvu puhul läheb põhitähelepanu vaid nn keskmisele stsenaariumile ja alternatiive ignoreeritakse.
Samuti ei ole põhjust peamiselt keskenduda majanduse ja rahandusega seotud tegurite ja sündmuste analüüsimisele. Tegurid väljaspool majandust ja rahandust võivad olla kriisi erinevate arengute ning nende kombinatsioonide tõuke allikaks.
Äripäev küsis arvamusliidritelt: mis on 2024. aasta kõige olulisem teema, millised teised teemad pakuvad tähtsuse poolest kõva konkurentsi, mida te uueks aastaks saab prognoosida ning millele loota.
Loomulikult väljenduvad mittemajanduslikud tegurid moel või teisel ka majandus- ja rahanduskanalite kaudu, kuid rohkem tuleb keskenduda erinevatele kriiside põhjuste tekkimisele – eriti väikeste avatud majandusega riikide nagu Eesti puhul. Covidi pandeemia ja Venemaa Ukraina invasiooni mõjusid Eesti majandusele tuleb ilmselgelt analüüsida laiema haardega kui eespool toodud traditsioonilised majanduskäsitlused seda teevad.
See kõik tähendab suuremat määramatust ja komplekssust. Paratamatult tuleb sellega arvestada, kuna peame tegutsema maailmas, mida Ameerika Ühendriikide militaarkogukond tähistab terminiga VUCA (Volatility, Uncertainty, Complexity, Ambiguity) ja Oxfordi ülikooli stsenaariumite planeerijate kogukond mõistega TUNA (Turbulence, Uncertainty, Novelty, Ambiguity). Teisisõnu: määramatus, ebaselgus ja pidevad muutused on paratamatu reaalsus.
VUCA ja TUNA-ga arvestades saab võimalikke tulevikukriise kategoriseerida selle järgi, kuivõrd lihtne või raske on kriisi ette prognoosida ning kuivõrd lihtne või raske on seda mõjutada. Selle põhjal tekib neli erinevat kriisitüüpi, nagu on kirjutanud Freiburgi ülikooli teadur Stephan Gundel.
Esiteks: traditsioonilised kriisid, mida on lihtne nii prognoosida kui ka mõjutada. Teiseks: ootamatud kriisid, mida on lihtne prognoosida, kuid raske mõjutada. Kolmandaks: ootamatud kriisid, mida on raske prognoosida, kuid lihtne mõjutada. Neljandaks: fundamentaalsed kriisid, mida on raske nii prognoosida kui mõjutada.
Ilmselgelt keskenduvad aasta alguses tõstatatud teemad sellele, mille puhul prognoosimine on lihtne ja mille puhul eeldatakse, et lahendused on samuti saadaval. Eesti majanduslanguse jätkumine ning tööpuuduse kasv on kõige tüüpilisem näide, mida peaks aitama lahendada valitsuse poliitika oluline muutus. Ent isegi kui see on nii, siis tuleb mõelda laiemalt ka teemadele, mida on uuel aastal raske prognoosida ja mõjutada. Veel olulisem on luua otsustus- ja tegutsemisprotsesside stsenaariumid juhuks, kui me peaks ühte või teise täbarasse olukorda sattuma. Olukorrad võivad olla erinevad, nõudes mitmekesist kompetentsi.
Selliste stsenaariumite loomine võib lähtuda otsustajate eelneva juhtimispagasi ja kompetentsi olemusest ja juhtimise politiseerituse määrast. Vaadates lähiaastatel toimunut, siis näiteks Covidi pandeemia kriisijuhtimine oli kindlasti politiseeritum kui Venemaa invasiooni puhul Ukrainas, kus poliitilist ühtsust oli kergem saavutada.
Järgmine uudis
