Avaldame EBSi ettevõtlusprofessori ja EBS Executive Education koolitaja Tiit Elenurme tänases Äripäevas ilmunud arvamusloo täispikkuses.
Kaks aastat väldanud uuringu raames küsitlesid 11 riigi (Horvaatia, Eesti, Ungari, Poola, Venemaa, Läti, Leedu, Slovakia, Sloveenia, Lõuna-Aafrika Vabariik ja Ukraina) teadlased kokku üle ligi 150 ettevõtte tegev- ja personalijuhti, et välja selgitada, millised on ettevõtluse ja juhtimise uued väljakutsed ning kuidas juhtimisharidust saaks neid oma paindlikkusega toetada. Uuring valmis Euroopa Komisjoni poolt rahastatud Eramus+ projekti Lead4Skills raames ja uuringu partner Eestis oli Estonian Busness School (EBS).
Kui kergitada alustuseks natuke oma nina, siis Eesti ja Sloveenia eristuvad teistest uuringuriikidest oma pikemaajalise juhtimiskoolituse traditsiooniga ja selgemate strateegiliste sihtidega juhtide koolitamise vallas. Mõlemad riigid seisavad tugevalt selle eest, et vabaneda allhankeriigi mainest ning kasvada järjest rohkem oma brändide lõpptooteid valmistava tööstusega nutikaks riigiks.
Enamiku riikide väljakutsetes rääkides kerkib esile kaks olulisemat väljakutset. Esimene neist on seotud ärihariduse ja juhtimiskoolitustega. Ühelt poolt see, kui teadlikult kasutavad ettevõtted erinevate õpingute ja koolituste käigus omandatud teadmisi oma strateegiliste otsuste ning muudatuste instrumendina. Teiselt poolt see, kas ja kuidas suudavad äri- ja juhtimiskoolid oma õppe- ja koolituskavasid vastavalt ettevõtjate vajadustele operatiivselt muuta, arvestades üha kiiremini muutuvat elu- ja ärikeskkonda ning digitaliseerimist.
Uuring tõi esile, et ettevõtte juhtidel on oluline muutuste tuules üle vaadata, millist otsustavat rolli täpselt täidab personalijuht – kas ta on osa ettevõtte tippjuhtkonnast, kes osaleb otsustusprotsessides või on ta vaid lihtne personalitöötaja, kes vahendab ja täidab juhtkonna otsuseid. Sest nagu ka uuring välja tõi, siis nendes ettevõtetes, kus personalijuhid on osa tippjuhtkonnast, lähtuvad koolitused enamasti praktilistest vajadustest, firma pikaajalisest strateegiast ning on muudatuste üks selgelt tajutav instrument. Muudel juhtudel on koolituste valik, eesmärk ja rakendamine aga kaootilisem ning sellest lähtuvalt ka nende kasutegur väiksem. Sellisel juhul on koolituse eesmärk pigem pakkuda vaheldust rutiinsele tööle, aidata stressi maandada või lihtsalt maailmapilti avardada.
Eraldi teema on rahvusvaheliste kontsernidega, mille peakorter ja kompetentsikeskus asub Eestist eemal. Nagu uuring näitas, tõmblevad selliste ettevõtete harukontorid vahel tõmbetuulte käes, sest kontserni strateegias kaasa rääkida on keeruline või sootuks võimatu. Seetõttu lähtutakse kusagil mujal otsustatud, kokkulepitud ja harukontorile ette antud konkreetsest koolituseelarvest ja -kavast, mis tegelikult ei pruugi sünkroniseerida näiteks Eesti töötajate ootuste ja vajadustega.
Teise väljakutse on seotud digitaliseerimisega, mille puhul tõi uuring välja, et ennekõik on probleem digitaalse transformatsiooni põhimõttest ja selle vajadusest arusaamisega. Näiteks tõstis üks ettevõte digitaliseerimisprotsessina esile seda, et töötajatele osteti tööprotsesside lihtsustamiseks uus nutiseade või teine oli uhke, et ettevõte avas oma e-poe. Samal ajal kui kolmanda juht rääkis ponnistustest uute tehnoloogiate väljatöötamisel, et nendest sünniks strateegilisem ja pikaajalisem progress firma konkurentsivõime tõstmisel. Seetõttu andis uuring ka märku, et ettevõtjate ootused uusi õppekavasid või koolitusprogramme käivitavatele ülikoolidele võivad olla erinevad, sest oskuste ja teadmiste taseme vahe on mäekõrgune.
Need kaks väljakutset seavad üha tugevama surve liidritele, kes peavad turbulentses ärikeskkonnas olema oma otsuste ja valikutega järjest nutikamad ja paindlikumad. Selle surve maandamisel on järjest suurem roll just paindlikumal juhtimis- ja ettevõtlusharidusel, mis suudab kiiresti kohanduda ettevõtluse vajadustele. Näiteks nagu aasta tagasi loodud EBSi magistriõppeprogramm Management in Digital Society, kus praktikutest õppejõud jagavad kaasaegsemaid teadmiseid ettevõtete digitaliseerimisest, küberohtude vastu võitlemisest ja meeskondade juhtimisest.
Küsitlusest selgus, et ettevõtjate ootused on suuremad kui ühe ülikooli üks õppekava. Oodatakse, et ülikoolid on ise need, kes peavad oskama muudatusi, tuleviku sõlmprobleeme ja väljakutseid paremini prognoosida ning ise oma õppekavasid operatiivselt kohandama. Samas – ootustele vastav kohandumine peaks olema laiapõhjalisem. Dialoog ülikooli ja ettevõtete vahel peab muutuma kindlasti tihedamaks ja personaalsemaks. Ettevõtjad ühelt poolt peavad julgemalt rääkima, milliseid spetsialiste neil vaja on, et ülikool saaks koostöös neile pakkuda vajalikke õppekavasid, mis on loodud rätseppõhimõttel kas või ühe spetsiifilise spetsialistide rühma koolitamiseks.
Ülikoolide ja ettevõtete vahelise dialoogi elavdamise juures tuleb taas mängu personalijuhtide oluline roll, sest mugandatud õppekavades ei ole lõpuks erilist kasu, kui need ei haaku ettevõtte personalistrateegiaga. Ka kõige andekamad talendid, kes on koolipingist avastatud ja ettevõttesse värvatud, tuleb lõpuks sulatada juba töötavasse meeskonda. Samuti kui ülikool arendab ettevõtjate ootustele vastavalt oma 3+2 õppeaasta kestvusega õppekava, siis keegi peab ikkagi teadma, kas ja mida kooli saadetud töötajad ja juhid selle viie aasta pärast täpselt tegema hakkavad. Seetõttu ongi oluline, et personalijuht peab olema ikkagi juhtkonna lüli, osa ettevõtte strateegilisest otsustusprotsessist.
Värke uuringu järeldused on hea materjal EBS Advisory Services OÜle ehk ülikooli rakendusüksusele, mis viib kokku organisatsioonid ning konsultandid-teadlased-doktorandid, et lahendada organisatsioonide juhtimisprobleeme ning väljakutseid oluliste muudatuste planeerimisel ja läbiviimisel. EBSAS kui sümbioos teadlasest ja ettevõtjast saab nüüd alustada dialoogi erinevate majanduskeskkonna erinevate lülide vahel, et tajuda kellel, kust ja kui kõvasti king pigistab, et pakkuda välja erinevaid rätseplahendusi, kuidas koolituste, uuringute ja muude protsessidega tulla firmadele appi. Me saame kingapigistuse muuta arenguhüppeks.
Uuring valmis Euroopa Komisjoni poolt rahastatud Eramus+ projekti Lead4Skills raames ja uuringu partner Eestis oli Estonian Busness School (EBS). EBSi poolsesse uuringu läbiviijate meeskonda kuulusid Tiit Elenurm, Tõnu Kaarelson, Marge Sassi ja Maris Zernand-Vilson. Aga tänu ja tunnustus kuulub ennekõike varalahkunud Ruth Alasele, kellele on suured teened selles, et EBS kuulub Lead4Skills uuringut korraldavasse rahvusvahelisi majandusülikoole ja äriorganisatsioone ühendavasse organisatsiooni CEEMAN.
