Vaikus kui juhtimisotsus: organisatsioonikultuuri nähtamatu jõud
Mis juhib sinu otsuseid hetkel, kui kaalukausil on kasumlikkus ja inimlikkus, aga aega valimiseks napib? Jaanuarikuu EBSi hommikukohvil tõstatus see teema väga selgelt – koos ausa pilguga sellele, millist sõnumit meie otsused, vaikimised ja igapäevased harjumused tegelikult edastavad. Arutelu käigus jõuti arusaamani, et kultuur ei ole ei HRprojekt ega ilusad sõnad seinal, vaid mustrid, mille juhid oma tegudega iga päev uuesti loovad.
Väärtused seinal või tegudes?
15. jaanuaril toimunud hommikukohv „Kasumlikkus või inimesed?“ tõi EBSi kokku juhid ja spetsialistid, et rääkida organisatsioonikultuurist nii, nagu see päriselt väljendub – juhtimisotsustes, igapäevastes kompromissides ja inimeste julguses oma mõtteid välja öelda. Fookuses olid küsimused, kas väärtused elavad üksnes dokumentides või on tuntavad ka siis, kui on kiire, ebamugav või päriselt midagi kaalul.
Vestlused laudkondades tõid nähtavale tuttava pinge: paberil on väärtused sageli selged, kuid päriselu olukordades kipuvad võimust võtma harjumused – vaikus koosolekul, otsused kiirustades, põhjendamata jäetud valikud. Osalejad nentisid, et just pingelistes olukordades tuleb kõige paremini välja, mis on organisatsiooni tegelikud väärtused, mitte see, mida kommunikatsioonis rõhutatakse.
Sisemistest väärtustest sõnajulguseni
Hommiku avas EBSi nooremteadur ja doktorant Marie Niilisk, kes uurib väärtuspõhist juhtimist, psühholoogilist turvatunnet ja töötajate sõnajulgust. Oma ettekandes sidus ta sisemised väärtused, psühholoogilise võimestamise ja töösoorituse üheks tervikuks, küsides, millest juhid tegelikult lähtuvad, kui tuleb teha ebamugavaid otsuseid ja võtta vastutus.
Marie tõi uuringutest välja selge jada: kui psühholoogiline turvatunne on tagatud, tunnevad inimesed end võimestatuna, julgevad mõtteid ja muresid välja öelda ning hindavad oma panust kõrgemaks. Kui turvatunnet ei ole, astub pildile vaikus – kriitiline info ei jõua juhini ja organisatsiooni hakkab juhtima pigem pimedus kui strateegia, sõltumata sellest, kui hoolikalt on eesmärgid sõnastatud.
Sandra Raju harjutus: väärtused kui isiklik treeningkava
Hommikukohvi teine osa viis osalejad peegli ette. Sandra Raju, Tripodi konsultant ja turundusjuht, kutsus juhte üles mõtestama oma isiklikke väärtusi sama ausalt, kui nad ootavad ausust oma meeskonnalt. Visualiseerimise ja töölehe abil kaardistati, millistes olukordades on päriselt hea olla ning millised märksõnad nende hetkedega seostuvad.
Iga osaleja sai välja valida enda jaoks olulised väärtused ja panna need enda jaoks ausalt skaalale: kuivõrd ma täna nende järgi elan? Kahe–kolme keskse väärtuse taha lisati üks hästi konkreetne samm, et väärtused ei jääks abstraktseks ideaaliks, vaid jõuaksid kalendrisse ja igapäevaellu – nii isiklikus elus kui ka juhtimisotsustes.
Strateegiline lauamäng: otsused, vaikus ja mõju
Kohtumise viimases osas liikus fookus tagasi organisatsioonitasandile. Dr. Mari Kooskora, EBSi õppejõud ja ärieetika praktikteadur, võttis juhtimise vaatluse alla strateegilise lauamängu vormis, kus organisatsiooni võtmeotsuseid mängiti läbi nii väärtuste, vaikuse kui mõju vaatenurgast.
Mari sõnul ei avaldu tegelikud väärtused mugavuses, vaid surve all: just siis, kui aeg, ressursid ja ootused survestavad, saab selgeks, millisest kompassist juhid tegelikult lähtuvad. Ta tõi esile, et otsustamata jätmine ja vaikus on samamoodi otsused, mis saadavad tugeva sõnumi selle kohta, keda ja mida organisatsioonis päriselt väärtustatakse. Sellest ka strateegiamängu põhiküsimus: „Millist mustrit Sina juhina praegu lood ja millist tulevikku nende otsustega kujundad?".
Strateegilise mängu käigus valisid osalejad laudades endale tuttava juhtimisotsuse. Arutelude käigus selgus, et väärtuspõhise juhtimise alus on mustrite märkamine – väikeste harjumuste, mugavusvalikute ja vaikimisi kokkulepete teadvustamine. Need sageli sõnastamata kogemused mõjutavad otseselt seda, kas organisatsiooni juhivad pigem väljakujunenud harjumused või teadlikult valitud väärtused, mille eest juhid on valmis vastutama ka keerulistes olukordades.
Järgmised üritused ja võimalused
EBSi hommikukohvide sari jätkub juba sellel nädalal uue teema ning veebruarist algavad süvendatud treeningud ikka selleks, et hoida juhi „mõttemuskel“ heas vormis!
Mõttemuskli rühmatreening: „Väärtused kui strateegiline juhtimisoskus“
13. veebruaris toimuv rühmatreening käsitleb organisatsiooni kui hõimu, tuues fookusesse väärtused ja sõnajulguse, teemad, mis on kriitilised äriedu komponendid. Tuginedes Corporate Tribe mudelile ja praktilistele tööriistadele, õpivad juhid märkama varjatud mustreid ja muutma kultuuri konkurentsieeliseks. Treening on suunatud juhtidele, kes soovivad mõista vaikuse tegelikku hinda ja juhtida organisatsiooni teadlikumalt.
https://www.ebs.ee/taiendusope/arenguprogrammid/mottemuskli-ruhmatreening-vaartused-kui-strateegiline-juhtimisoskus
EBSi hommikukohv „Muutused vs stabiilsus“ (in English)
23. jaanuaril ootab juhte inglisekeelne hommikukohv „Muutused vs stabiilsus“, kus rahvusvahelised juhid ja eksperdid räägivad, kuidas leida tasakaal pidevate muutuste ja vajaliku stabiilsuse vahel.
Registreerimine Fientas:
https://fienta.com/et/ebs-muutused-vs-stabiilsus
EBSi hommikukohv "Kasum on, raha ei ole – mis läks juhtimises valesti?"
Kasumlik ettevõte võib olla rahapuuduses, kui juhtimisotsused ei toeta rahavoogu. Selle teema avab praktilises arutelus Redgate Capitali partner Valeria Kiisk veebruarikuu hommikukohvil 11. veebruaril, keskendudes otsuste ja rahalise mõju seostele.
Arengukiirendi: personaaltreeneriga teekond juhile
Neile, kes soovivad juhtimisteemadele sügavamat ja personaalsemat lähenemist, on loodud EBS Arengukiirendi. See on vajaduspõhine arenguprogramm, mis võimaldab keskenduda just nendele teemadele, mis on juhi või organisatsiooni jaoks hetkel kriitilised. Fookuses on päris väljakutsete aus sõnastamine ja tempo hoidmine selleks, et strateegilised mõtted muutuksid igapäevaseks praktikaks.
Lisainfo ja registreerimine:
https://info.ebs.ee/arengukiirendi
19. jaanuar 2026
Mohammad Toyon’s Doctoral defence highlights retention of working university students in Estonia
On December 18, 2025, at Estonian Business School, Mohammad Abu Sayed Toyon stood before a defence committee to present five years of work on a question that affects students more than most universities and policymakers care to admit: what happens when students have to work to pursue their education?
The defence, led by Associate Professor Riina Koris, brought together Associate Professor Maarja Beerkens from Leiden University and Senior Lecturer Oleg Badunenko from Brunel University as opponents. Both praised the thesis for clear research questions, rigorous focus, and genuine relevance.
Beerkens noted that she was initially sceptical about measuring dropout intention rather than actual dropout, “but I see it’s really well argued now... You convinced me entirely why this is a valid measure, perhaps even a better measure.” Badunenko emphasised the thesis’s value in “highlighting the realities of working students, how they see education and how universities need to align with this new reality.”
The supervisors, Professor Kaire Põder and Assistant Professor Niveditha Prabakaran Pankova, spoke with affection about the journey. “It was five years ago, 2020, when we first saw you,” Põder recalled, noting that Toyon entered during the pandemic, part of a cohort that learned to be independent researchers while isolated. “You were sitting in Sillamäe alone, no social capital, no peer effect, very limited teachers’ effect.” Pankova, who joined EBS the same year as Toyon, described growing together: “He’s my first PhD student... I could relate to him a lot because I was in his shoes not very long ago.” There was laughter when they recounted Toyon arriving with 300 pages, saying, “The thesis is done.”
After a brief deliberation, the committee returned with three unanimous votes in favour, awarding Toyon the degree of Doctor of Philosophy in Management.
But the research itself demands attention beyond the ceremony. In a room full of academics, Toyon’s findings landed differently because they weren’t abstract. They were about the students sitting in every classroom, working night shifts between lectures, choosing between rent and textbooks.
Understanding the work: A conversation with Dr Mohammad Abu Sayed Toyon
What is your research about, and why does it matter?
My research focuses on the retention of working university students. It matters because retention is not only about keeping students enrolled, but also about how they are treated after they enter university. Just as organisations pay attention to the experience after a purchase (post-purchase experience), universities must recognise that students arrive with expectations, responsibilities, and lives that extend beyond the classroom.
This research centres on working students and gives them a voice. In Estonia, one in three students identifies primarily as a worker, and 37% of working students cannot afford higher education without paid employment. Yet higher education has long been imagined for a different kind of student: one with time to spare, sufficient financial security, and a life arranged neatly around the academic calendar. But today’s students live differently. They work to pay rent, to support families, and to build a future that cannot wait.
When institutions fail to recognise this reality, students rarely fail loudly; they simply leave. This research shows which groups of working students are most at risk of dropping out, why relationships within universities matter, and what working students need while integrating study and paid work. It also highlights what universities can do to better support them and help them stay.
What has the doctoral journey been like for you?
The doctoral journey has been full of memories, challenges, and insights. One of the most meaningful moments for an academic is seeing their academic works accepted by scholars in the field and made publicly available. This brings a sense of validation and motivation to continue contributing to the knowledge community, and I am no exception.
One of the main challenges has been learning that success in science is not only about what you know, but also about how well you communicate it and meet the expectations of others.
Who from the faculty has been instrumental to your journey?
Everyone at EBS has contributed in different ways, but Professor Kaire Põder has been especially instrumental in supporting and guiding my journey.
What has been the most rewarding part of this process?
The relationships and connections formed during this journey have been the most rewarding. Education is not a destination, but a never-ending path. What makes it meaningful is the sense that something uncertain still lies ahead, along with the hope that keeps one moving forward.
What advice would you give to other doctoral students or those considering a PhD?
I would advise thinking carefully before enrolling in a PhD programme, as it is very different from master’s-level study. It is not simply a matter of enrolling, publishing a few articles, writing a monograph, and then saying goodbye to the university. A PhD is a process of capital accumulation, where you build resources through connections, skills, and, most importantly, self-reliance.
What is next for you after the defence?
After the defence, I plan to focus on upcoming projects and continue applying the skills and insights gained throughout this academic journey.
Dr Mohammad Abu Sayed Toyon defended his doctoral thesis, “Retention of Working University Students in Higher Education: Insights from the Estonian Context,” on December 18, 2025, at Estonian Business School.
The thesis was supervised by Professor Kaire Põder and Assistant Professor Niveditha Prabakaran Pankova. The defence committee was chaired by Associate Professor Riina Koris and assisted by EBS Research and Doctoral Studies Coordinator Sigrid Lainevee, with opponents Associate Professor Maarja Beerkens (Leiden University) and Senior Lecturer Oleg Badunenko (Brunel University London).
19. detsember 2025
Vaikus kui juhtimisotsus: organisatsioonikultuuri nähtamatu jõud
Mis juhib sinu otsuseid hetkel, kui kaalukausil on kasumlikkus ja inimlikkus, aga aega valimiseks napib? Jaanuarikuu EBSi hommikukohvil tõstatus see teema väga selgelt – koos ausa pilguga sellele, millist sõnumit meie otsused, vaikimised ja igapäevased harjumused tegelikult edastavad. Arutelu käigus jõuti arusaamani, et kultuur ei ole ei HRprojekt ega ilusad sõnad seinal, vaid mustrid, mille juhid oma tegudega iga päev uuesti loovad.
Väärtused seinal või tegudes?
15. jaanuaril toimunud hommikukohv „Kasumlikkus või inimesed?“ tõi EBSi kokku juhid ja spetsialistid, et rääkida organisatsioonikultuurist nii, nagu see päriselt väljendub – juhtimisotsustes, igapäevastes kompromissides ja inimeste julguses oma mõtteid välja öelda. Fookuses olid küsimused, kas väärtused elavad üksnes dokumentides või on tuntavad ka siis, kui on kiire, ebamugav või päriselt midagi kaalul.
Vestlused laudkondades tõid nähtavale tuttava pinge: paberil on väärtused sageli selged, kuid päriselu olukordades kipuvad võimust võtma harjumused – vaikus koosolekul, otsused kiirustades, põhjendamata jäetud valikud. Osalejad nentisid, et just pingelistes olukordades tuleb kõige paremini välja, mis on organisatsiooni tegelikud väärtused, mitte see, mida kommunikatsioonis rõhutatakse.
Sisemistest väärtustest sõnajulguseni
Hommiku avas EBSi nooremteadur ja doktorant Marie Niilisk, kes uurib väärtuspõhist juhtimist, psühholoogilist turvatunnet ja töötajate sõnajulgust. Oma ettekandes sidus ta sisemised väärtused, psühholoogilise võimestamise ja töösoorituse üheks tervikuks, küsides, millest juhid tegelikult lähtuvad, kui tuleb teha ebamugavaid otsuseid ja võtta vastutus.
Marie tõi uuringutest välja selge jada: kui psühholoogiline turvatunne on tagatud, tunnevad inimesed end võimestatuna, julgevad mõtteid ja muresid välja öelda ning hindavad oma panust kõrgemaks. Kui turvatunnet ei ole, astub pildile vaikus – kriitiline info ei jõua juhini ja organisatsiooni hakkab juhtima pigem pimedus kui strateegia, sõltumata sellest, kui hoolikalt on eesmärgid sõnastatud.
Sandra Raju harjutus: väärtused kui isiklik treeningkava
Hommikukohvi teine osa viis osalejad peegli ette. Sandra Raju, Tripodi konsultant ja turundusjuht, kutsus juhte üles mõtestama oma isiklikke väärtusi sama ausalt, kui nad ootavad ausust oma meeskonnalt. Visualiseerimise ja töölehe abil kaardistati, millistes olukordades on päriselt hea olla ning millised märksõnad nende hetkedega seostuvad.
Iga osaleja sai välja valida enda jaoks olulised väärtused ja panna need enda jaoks ausalt skaalale: kuivõrd ma täna nende järgi elan? Kahe–kolme keskse väärtuse taha lisati üks hästi konkreetne samm, et väärtused ei jääks abstraktseks ideaaliks, vaid jõuaksid kalendrisse ja igapäevaellu – nii isiklikus elus kui ka juhtimisotsustes.
Strateegiline lauamäng: otsused, vaikus ja mõju
Kohtumise viimases osas liikus fookus tagasi organisatsioonitasandile. Dr. Mari Kooskora, EBSi õppejõud ja ärieetika praktikteadur, võttis juhtimise vaatluse alla strateegilise lauamängu vormis, kus organisatsiooni võtmeotsuseid mängiti läbi nii väärtuste, vaikuse kui mõju vaatenurgast.
Mari sõnul ei avaldu tegelikud väärtused mugavuses, vaid surve all: just siis, kui aeg, ressursid ja ootused survestavad, saab selgeks, millisest kompassist juhid tegelikult lähtuvad. Ta tõi esile, et otsustamata jätmine ja vaikus on samamoodi otsused, mis saadavad tugeva sõnumi selle kohta, keda ja mida organisatsioonis päriselt väärtustatakse. Sellest ka strateegiamängu põhiküsimus: „Millist mustrit Sina juhina praegu lood ja millist tulevikku nende otsustega kujundad?".
Strateegilise mängu käigus valisid osalejad laudades endale tuttava juhtimisotsuse. Arutelude käigus selgus, et väärtuspõhise juhtimise alus on mustrite märkamine – väikeste harjumuste, mugavusvalikute ja vaikimisi kokkulepete teadvustamine. Need sageli sõnastamata kogemused mõjutavad otseselt seda, kas organisatsiooni juhivad pigem väljakujunenud harjumused või teadlikult valitud väärtused, mille eest juhid on valmis vastutama ka keerulistes olukordades.
Järgmised üritused ja võimalused
EBSi hommikukohvide sari jätkub juba sellel nädalal uue teema ning veebruarist algavad süvendatud treeningud ikka selleks, et hoida juhi „mõttemuskel“ heas vormis!
Mõttemuskli rühmatreening: „Väärtused kui strateegiline juhtimisoskus“
13. veebruaris toimuv rühmatreening käsitleb organisatsiooni kui hõimu, tuues fookusesse väärtused ja sõnajulguse, teemad, mis on kriitilised äriedu komponendid. Tuginedes Corporate Tribe mudelile ja praktilistele tööriistadele, õpivad juhid märkama varjatud mustreid ja muutma kultuuri konkurentsieeliseks. Treening on suunatud juhtidele, kes soovivad mõista vaikuse tegelikku hinda ja juhtida organisatsiooni teadlikumalt.
https://www.ebs.ee/taiendusope/arenguprogrammid/mottemuskli-ruhmatreening-vaartused-kui-strateegiline-juhtimisoskus
EBSi hommikukohv „Muutused vs stabiilsus“ (in English)
23. jaanuaril ootab juhte inglisekeelne hommikukohv „Muutused vs stabiilsus“, kus rahvusvahelised juhid ja eksperdid räägivad, kuidas leida tasakaal pidevate muutuste ja vajaliku stabiilsuse vahel.
Registreerimine Fientas:
https://fienta.com/et/ebs-muutused-vs-stabiilsus
EBSi hommikukohv "Kasum on, raha ei ole – mis läks juhtimises valesti?"
Kasumlik ettevõte võib olla rahapuuduses, kui juhtimisotsused ei toeta rahavoogu. Selle teema avab praktilises arutelus Redgate Capitali partner Valeria Kiisk veebruarikuu hommikukohvil 11. veebruaril, keskendudes otsuste ja rahalise mõju seostele.
Arengukiirendi: personaaltreeneriga teekond juhile
Neile, kes soovivad juhtimisteemadele sügavamat ja personaalsemat lähenemist, on loodud EBS Arengukiirendi. See on vajaduspõhine arenguprogramm, mis võimaldab keskenduda just nendele teemadele, mis on juhi või organisatsiooni jaoks hetkel kriitilised. Fookuses on päris väljakutsete aus sõnastamine ja tempo hoidmine selleks, et strateegilised mõtted muutuksid igapäevaseks praktikaks.
Lisainfo ja registreerimine:
https://info.ebs.ee/arengukiirendi
19. jaanuar 2026
Mohammad Toyon’s Doctoral defence highlights retention of working university students in Estonia
On December 18, 2025, at Estonian Business School, Mohammad Abu Sayed Toyon stood before a defence committee to present five years of work on a question that affects students more than most universities and policymakers care to admit: what happens when students have to work to pursue their education?
The defence, led by Associate Professor Riina Koris, brought together Associate Professor Maarja Beerkens from Leiden University and Senior Lecturer Oleg Badunenko from Brunel University as opponents. Both praised the thesis for clear research questions, rigorous focus, and genuine relevance.
Beerkens noted that she was initially sceptical about measuring dropout intention rather than actual dropout, “but I see it’s really well argued now... You convinced me entirely why this is a valid measure, perhaps even a better measure.” Badunenko emphasised the thesis’s value in “highlighting the realities of working students, how they see education and how universities need to align with this new reality.”
The supervisors, Professor Kaire Põder and Assistant Professor Niveditha Prabakaran Pankova, spoke with affection about the journey. “It was five years ago, 2020, when we first saw you,” Põder recalled, noting that Toyon entered during the pandemic, part of a cohort that learned to be independent researchers while isolated. “You were sitting in Sillamäe alone, no social capital, no peer effect, very limited teachers’ effect.” Pankova, who joined EBS the same year as Toyon, described growing together: “He’s my first PhD student... I could relate to him a lot because I was in his shoes not very long ago.” There was laughter when they recounted Toyon arriving with 300 pages, saying, “The thesis is done.”
After a brief deliberation, the committee returned with three unanimous votes in favour, awarding Toyon the degree of Doctor of Philosophy in Management.
But the research itself demands attention beyond the ceremony. In a room full of academics, Toyon’s findings landed differently because they weren’t abstract. They were about the students sitting in every classroom, working night shifts between lectures, choosing between rent and textbooks.
Understanding the work: A conversation with Dr Mohammad Abu Sayed Toyon
What is your research about, and why does it matter?
My research focuses on the retention of working university students. It matters because retention is not only about keeping students enrolled, but also about how they are treated after they enter university. Just as organisations pay attention to the experience after a purchase (post-purchase experience), universities must recognise that students arrive with expectations, responsibilities, and lives that extend beyond the classroom.
This research centres on working students and gives them a voice. In Estonia, one in three students identifies primarily as a worker, and 37% of working students cannot afford higher education without paid employment. Yet higher education has long been imagined for a different kind of student: one with time to spare, sufficient financial security, and a life arranged neatly around the academic calendar. But today’s students live differently. They work to pay rent, to support families, and to build a future that cannot wait.
When institutions fail to recognise this reality, students rarely fail loudly; they simply leave. This research shows which groups of working students are most at risk of dropping out, why relationships within universities matter, and what working students need while integrating study and paid work. It also highlights what universities can do to better support them and help them stay.
What has the doctoral journey been like for you?
The doctoral journey has been full of memories, challenges, and insights. One of the most meaningful moments for an academic is seeing their academic works accepted by scholars in the field and made publicly available. This brings a sense of validation and motivation to continue contributing to the knowledge community, and I am no exception.
One of the main challenges has been learning that success in science is not only about what you know, but also about how well you communicate it and meet the expectations of others.
Who from the faculty has been instrumental to your journey?
Everyone at EBS has contributed in different ways, but Professor Kaire Põder has been especially instrumental in supporting and guiding my journey.
What has been the most rewarding part of this process?
The relationships and connections formed during this journey have been the most rewarding. Education is not a destination, but a never-ending path. What makes it meaningful is the sense that something uncertain still lies ahead, along with the hope that keeps one moving forward.
What advice would you give to other doctoral students or those considering a PhD?
I would advise thinking carefully before enrolling in a PhD programme, as it is very different from master’s-level study. It is not simply a matter of enrolling, publishing a few articles, writing a monograph, and then saying goodbye to the university. A PhD is a process of capital accumulation, where you build resources through connections, skills, and, most importantly, self-reliance.
What is next for you after the defence?
After the defence, I plan to focus on upcoming projects and continue applying the skills and insights gained throughout this academic journey.
Dr Mohammad Abu Sayed Toyon defended his doctoral thesis, “Retention of Working University Students in Higher Education: Insights from the Estonian Context,” on December 18, 2025, at Estonian Business School.
The thesis was supervised by Professor Kaire Põder and Assistant Professor Niveditha Prabakaran Pankova. The defence committee was chaired by Associate Professor Riina Koris and assisted by EBS Research and Doctoral Studies Coordinator Sigrid Lainevee, with opponents Associate Professor Maarja Beerkens (Leiden University) and Senior Lecturer Oleg Badunenko (Brunel University London).
19. detsember 2025